reede, märts 27

Kook.

Ma tegin täna pannkooke.
Kui ma täna pannkooke tegin, siis ma tegin paar tükki Sulle ka. Esimene läks aia taha, sest ma vahel ei oska nende gaasipliitidega hakkama saada. Kolmas läks kõrbema, sest unustasin end Age kirja lugema. Tainasse panin huvitavaid maitseaineid, loodan, et Sulle meeldib. Tükeldasin ühe toore banaani ka ära, vabandust, küpseid hetkel ei ole. Alles täna üks mees tõi need. Ta pahandas mind natuke, sest ta tuli kell 10 hommikul. Ta peaks muidu kell 11 tulema.

Täna tegin ma pannkooke.

esmaspäev, märts 23

kolmapäev, märts 18

Pahvak.

Ma olen üleni värsket õhku täis. Olin juba unustanud, mis tunne see on. Võiksin praegu rebastega võidu joosta. Niisiis, sain 120 km Londonist välja, tuulasime kaks päeva väikestes külades, metsades, laantes ringi. Õiget kevadet sai näha. Minu selleaastane esimene liblikas oli kollane.
Mulle meeldib, et kusagil pärapõrgus olles, kus inimesi ei tohiks üldse kohata, kuid siiski võhivõõraid vastu tulemas nähes ei lööda tummalt silmi maha, vaid möödudes rõkatakse "Hello! Lovely day!". Iga põõsa taga hüppavad jänesed, eemal mäletsevad hobused ja veel kaugemal asub paduarmas inglaslik talu. Kohalik külapubi on isegi keskpäeval täis õllesõpru ja kiriku ning hauaplatside keskel tatsavad oinad. Nagu teletupsumaal. Ei, tegelikult mul oli pigem rändava kääbiku tunne(, kuigi nad tegelikult rändamist ei armasta).




















































































Päike.
Esmaspäeval peesitasin tunde pargis tekil, kirjutasin ja nautisin päikest.
Eile olin päikesest väsinud ja turris. Otsisin vihjeid vihmale, rajule, hallidele värvidele. (Ei leidnud.)
Täna tatsasin paljajalu aias ringi ja pildistasin imelikku õitsvat puud.

Tahaksin palju jalustrabavaid emotsioone, tahaksin, et miski paneks mind lahinal nutma! Tahan veel Londonist ära. Elu on nagu kuradi lillepõõsas(, raisk).

Uh.

neljapäev, märts 12

Ilmateade

Hapu ilm on. Sompus ja kergelt tuuline. Täpselt selline piimaga maisihelveste hommikutunne on, kuigi tegelikult näitab kell ühte päeval. Viimasel ajal olen saanud endale külge brittide kire ilma vastu. Kevadisest ilmast võib kõike rääkida. Noh, kas saab parki nartsisse nuusutama minna?

kolmapäev, märts 4

Piltpostitus

Ma täiesti teadlikult väldin oma elu sõnadesse kirjutamist, sest hetkel ma ei oska seda mulgiputru kirjeldada, mis toimub. Hoogsalt läheb. Suurlinn ei jäta mind puudutamata.











































































































































teisipäev, märts 3

Valgete juustega tüdruk.

Kõrvalmajas elab üks väike valgete juustega tüdruk. Tema toa seinad on tumeroosad ja kummut valge. Kapi otsas on tal palju ilusate kleitide ja pikkade juustega nukke. Ükspäev keerutas ta oma toas ringi ning eile vaatas aknast välja, surudes nina vastu vihmamärga klaasi.
See tüdruk meenutab mulle mu õde.