pühapäev, mai 31

põmmadi

Nii palju eestlasi on olemas.
Vedelesime terve pärastlõuna Hyde pargis kuni pimedus saabus ja me lina all kobaras sooja saades Suurt Vankrit avastasime. (Viru valge abiga muidugi.)

*hõkk*

neljapäev, mai 28

Esmaspäeva hommikul, nii viie paiku, jalutasin kodu poole ja teate, suve lõhn oli.



























reede, mai 22

peking.

*kustutasin ära*

=) vöörld piiss

Mulle kasvasid mu jalad ka tagasi.

teisipäev, mai 19

.

Kui ma kusagile põgeneda tahan, aga kaugele ei viitsi minna, jalutan kohalikku surnuaeda. Peale oravate, harakate ja üksildase valvurimehe seal kedagi teist ei kohta.
Põgeneda saab kella 10-19ni, talvel 17ni.








































pühapäev, mai 17

.

Täna oli kuidagi nii armas ja napakas päev. Ma olen nagu väike rõõmus seeneke. Narkootiline seeneke. Kell saab kolmandamat öötundi ja ma ei suuda oma und üles leida. Nõnda ma värisen siin ja mõtlen, et kogu maailm on nii armas. Metroos olid ka kõik nii armsad; isegi mu kõrval istuv jaapanlane, kes oma kilekotis haisvat kala omas.

(kui keegi nüüd arvas, et see õhkamine tuleb kusagilt romantiliste suhete kandist, siis ei, ei, ei, absoluutselt mitte)

Mh, aga ikkagi, mis lõvi ja tinapoiss?



Ex 6(jo-le)mi.

neljapäev, mai 14

Õhus.

Ta tuli! Juba kaks nädalat on tugev tuul juukseid rebind ja päikest varjutanud. Täna hommikul oli vaikus. Üks suur vaikus. Ja kui sompus õhtupunakuma kadus ning mina mäest alla poodi lippasin (lausa jooksin, Beiruti Nantes laulmas), tuli, vihm tuli!
Nagu pingelangus oleks toimunud. Meie aia kollane muru saab ehk oma värvi tagasi. Mina samuti.

esmaspäev, mai 11

.

"
G:What is this?
B:Oh. It’s nothing.
G:A diary?
B:Well, a journal...
G:You have a diary?
B:A journal! Journal is for boys.




5-7 April:
Three days of rain.
"

Mees soost.

Laupäeval, tehes Riinale Londoni turismiringi, muutusin ise samuti selliseks ning hakkasin aga klõpsutama.
Ma mõtlen, et on ikka traditsioonid, mis panevad halle, kergelt abikaasa maitsvatest õunapirukatest rasvunud vanamehi pähe viskama kunstlilledega kaunistatud kübara ja kätte haarama valged linikud ning siis neid rahva sekka lõõtsade ja vilepillide saatel kekslema viivad.
Tants meid tulevikku viib.













Pühapäeval käisin Brick Lane'il üle pika aja. Võrreldes talvega oli seal palju muutunud. Päike meelitab ka kõige rängema lsd laksu all trummipoisid õue hõbedat teenima ning vaeseid boho-rasta-hipitudengeid oma kulunud hilpe müüma. Õhus oli seda suvetuttavlikku alkoholi ning muru lõhna. Ufopanni kõlistavast poisist sammud eemal teeb muusikat torukübaraga Jimi Hendrix, temast eemal juba kitarri ja akordioni duo, sealt edasi juba džembeistid kuni tänav otsa saab. Sellest Jimist niipalju, et ta on nagu Brick Lane'i sümbol. Ta on alati seal, oma jalgadega trumme tagumas, kätega kitarri tinistamas ja suuga laulmas või suupilli mängimas. Ja alati on ta ümbritsetud vaimustunud inimmassist, kes kaasa tantsivad või niisama kuulavad (oleneb kellaajast ja joobumuse astmest).





















































Naine soost ei kõla nii hästi.