teisipäev, juuli 23

Laose jätk


Luang Namtha'sse jääme siiski kauemaks. Päeval rendime rolleri ja vurame lahedalasuvates külades ringi ja uudistame koski, templeid, inimesi, kasse, koeri, lapsi - ühesõnaga kõike mida silm haarab. Arvatavasti vaga loll komme, aga terve reisi kestel pidime ikka ja alati peatuma ning vastutulevale kiisule, kitsele, koerale või hobusele pai tegema, olgu ta kodutu voi mitte (siin ei tea iial).
Ühel päeval käime kohalikul turul (siin linnas supermarketeid ei eksisteeri), vaatlesin erinevaid põnevaid juurikaid-vilju ning ostsin paar põneva väljanägemisega puuvilja. Prantsuse mõjul on tuupiliseks magustoiduks baguette'i meenutav sai kondenspiimaga. Laos ei ole kohe kindlasti tuntud oma toidukultuuri poolest - enamasti sööme baguette'i-saia hommikusoogiks ning tai-toidu koopiaid ohtusoogiks. Pad thai, mis ma siin sain, kuulub kindlasti halvimate top kümnesse.
Õhtuti, nagu juba kombeks, istume valikohvikus, ruupame õlu ning einetame sumedas hamaruses. Ühel õhtul läheme aga ööturule, kus pakutakse kõike head-paremat ja halvimat kohutaiteks. Ma tellin ühelt tädilt kemüüse, mis tal potis on ning oma lastele jagab - kohalik toit ikkagi. Nii piinlik, aga kemüüse maitses üsna läilalt ning S-i turistikindel "spring rolls" on nii palju parem. Ühe leti juures pakutakse õlis praetud rohutirtse. S lööb põnnama, aga et 'ära teha' pistan rohutirtsu suhu, närin veidi ning läinud ta ongi. Maitses nagu õli. 
Järgmisel päeval vaatame, kuhu bussid meid viia tahavad. Suund on pealinna, Vientiane poole, aga otse minek võtab liiga kaua. Poole tee peale jääb Luang Prabang...










kolmapäev, aprill 24

Hiinast Laosesse


Jõudsime oma logiseva bussiga kenasti piirile. Hiinast lahkumine käis valutult, kui ma õigesti mäletan, siis vist isegi kotte ei kistud laiali ning mustas pesus kah ei soritud. Laose piiri peal tuli aga kohapeal viisa teha, seal sai siis puust putka juures ankeeti täidetud (kõrval mudas kanad ringi sonkimas). Igale rahvusele oli siin eri hind ning eestit ei olnud ma varem ega ka siin nimekirjas näinud. Selline ebamugav teadmatus oli hinges ning on teada tuntud tõde, et Kagu-Aasias piiriyletustel tehakse turistidega uskumatuid trikke. Tagatipuks avastasin, et ma jätsin viisafotod bussi ja buss juba ootas Laoses. Me miskiparast arvasime, et peame oma kotid niikuinii välja tõstma ja piirionudele näitama, mis meil seal kaasas on. Kerge paanika, aga siis tuli välja, et kui pilti pole, saab veidi peale maksta ja tehakse pilt siin ära. Nimelt paaril Rootsi poisil kah polnud pilte kaasas. Veidi sagimist, kirjutamist ning kaasreisijatega hindade vordlemist tuli välja, et hispaanlane ja itaallane pidid rohkem maksma kui norrakad ja rootslased, Sam kui austraallane oli voidumees, tema pidi kõige vähem maksma. Ma ei mäleta hindu enam täpselt, aga tegelikult hinnad koikusid 2-7 dollari vahel, kerge voistlusmoment oli võrrelda, kuidas erinevate (Euroopa) riikide vahel olid imelikud hinnavahed. Mina endiselt ei teadnud, palju mina välja käima pean. Kui kord meieni jõudis, oli onudel mu pilt meelest läinud ja ankeet tembeldati ilma ning viisal polnud kah mingit naopilti vaja. Sam oli esimene ja küsiti, kust pärit. "Australia." siis vaadati mind ja küsiti sama "Estonia." jäädi veidike mõttesse, võeti mu pass ning mindi kusagile ära. Kui tagasi tuldi küsiti minu ja Sami käest sama summa. WIN! Ahjaa, maksta saab ainult ameerika dollarites. Ainult. Laose raha pole mõtet mainidagi. Meil oli bussile minekuga nii kiire, et ei jõudnud raha vahetada, aga viimases hiinas asuvas linnas tehti söögipaus ning seal kuskilt kioskist nätsu ostes onu teadvalt küsis, et ega meil dollareid vaja pole. Kiired arvutused ja valuutakursi kontroll ning tuli valja, et onu ei üritanud meid isegi tyssata. Aga bussi juures sibavad naised üritasid kyll ja vägagi nahaalselt. Nimelt on 1 euro umbes 10056 kip'i ning nagu aru saada on, võivad need nullid varvilistel rahatahtedel kergelt segi minna ning ERITI kui tädi neid muudkui loeb ja loeb, sulle ulatab ja siis tagasi kisub ning paar rahatahte ümber vahetab ja siis ümber segab ning ERITIERITI kui vahetamine käib hiina yuanist (mitte sulle tuntud eurost voi kroonist) Laose kip'i. Muidugi Laoses sente ei eksisteeri, jumal tänatud. Raha vahetatud, Sam sai teda tyssata proovinud naisel kratist kinni ning siis tundsime kõik endid miljonaridena. Tagasi bussis oli eriline meeleolu, ilm oli nii ilus, see uskumatu värske õhk bussiakendest oli uimastav. Piiriyletuse tahistamiseks tõmbas bussijuhi abiline (yks eriliselt vahva alati-naeratav energiline onu) taskust suitsupaki ning jagas kõigile kaasreisijatele ühe suitsu ning aitas isiklikult selle põlema. Kõik olid uuest riigist ponevil ning jutuvada läks aina valjemaks. Vahepeal tehti suvalisi peatusi, et näiteks kohalik iidvana mehike peale korjata hiiglasliku bambusest isetehtud bongiga (oopiumi tarvitamiseks) ja kuna buss kimab kruusateel päris voikalt, ulatatakse see bong ehmunud ameerika turistile kuni iidvana mehike endale istumise vahekaigu põrandal korraldab. Nõnda jõudsime Luang Namtha'sse, et seal yks öö puhata ning sealt siis vaadata, mis edasi saab. Öömaja leitud, nii odav, aga nii puhas ja viisakas ja soe dušš ka pealekauba(!! Lõuna taimaal näiteks haruldus, sest ilm on niigi palav) ning mitte hostel vaid täitsa oma puhas tuba oma vannitoaga, milline luksus! Pestud-kustud, läksime siis õhtupoolikul ümbruskonda uurima. Pean mainima, et meil mõlemal vajus lõug maani - kõik valikohvikud oli TÄIS turiste. Noh, valgeid ja täpselt selliseid nagu meie. Me polnud nii palju 'läänlasi'näinud kuni me Peterburist lahkusime. Miks nad kõik siin on?(eeee, tore koht?) Kas nad tõesti tulid kõik Hiinast? (ei) Peale 1kuud Hiinas oli mul tõeline JANU. Janu õige õlu järele (meeldetuletuseks hiina õll on alla 2%) ning Sam reklaamis mulle kuulsat Beerlao't liiga varakult (kusagil kesk-hiinas). Nõnda me istusime ühes randureid täis valikohvikus õndsail ilmeil, ryypasime laose õlu, kuulasime rohutirtse ja gekosid ning sõime mittekoigevaimustavamat phad-thaid ning kõik oli nii v2ga-v2ga tšill.

neljapäev, märts 14

L6una-Hiina

Guilin, nagu ikka, oli järgmine suurlinn, kuid miskiparast palju meeldivam kui eelmised. Ilm oli mõnusalt soe, meie joped olid lõpuks ometi täiesti ebavajalikud. Guilin oli transpordilinn, siit suundusime kaheks paevaks Yangshuo'sse, et imelist Li jõge ning joeaarseid kõrgeid karste naha. Võtsime rattad ning suundusime mudamatkale. Oleks me teadnud, et me mudasse välja jõuame, oleks me vast ümber moelnud, rääkimata vihmahoogudest. Aga rattas6it roheluses ning l6putute mandariinip6ldude vahel oli nii meeldiv, et yldse ei tahtnud ymber p88rata. Vahepeal eksisime pisikeste kylasopateedel nii 2ra, et hakkas juba imelik kolmandat korda samade kylainimeste hoovidest nihaotades m88da minna (eesti keele error!). Päeva lõpuks sattusime sellise paduvihma alla, et varjusime koos tee peal s6brunenud jalgratturitest hiinlastega katuse alla. Moodus tund ning l2ks aina hamaramaks, lopuks viidi teisel pool teed konutanud eeselgi kusagile ööd veetma. Vihma kallas endist viisi kui otsustasime meiegi viimased kilomeetrid kottpimedas paduvihma käes maha vändata.
J2rgmisel p2eval rentisime mopeedi ja kimasime 30 kilomeetrit j2rgmisse kylasse, mis on nii kuulus, et on lausa 20 yuani tagakyljel. Kimasime seep2rast, et p2ike hakkas loojuma, aga kimamisest ei tulnud palju v2lja. Poole tee peal sattusime teet88de peale ja pidime tykk aega ootama, et auku kaevav t6stuk tee pealt eemale l2heks. Pahkluuni libeda sopa sees me siis ootasime  ning imetlesime samal ajal ilusaid karste ja vaatasime, kuidas vesipyhvlid p6llu peal koos talunikega askeldavad. P2ike vajus halastamatult aina allapoole, kuid j6udsime t2pselt loojangu parimaks hetkeks ning kogu vaade oli meie p2ralt - hiinlasi t2is turistibussid olid selleks ajaks juba kodu poole teel. Oli nii vaikne ja ebahiinalikult inimtyhi ning ainuyksi see vaade oli terve hiina jagu seedimiselamusi v22rt. 


hosteliidyll ja plekk-kruus - yks tark ese, mida oli oidu kodust kaasa v6tta







































pooltyhjade rattakummide pahurus












eksitavad kylateed ja uudishimulik m6mmik





















Esimest korda hiinas oli v2ga kahju lahkuda, kuid ees ootasid ajaloolised riisipollud. Tagasi Guilin'i ning jargmise bussi peale, yritades maha raputada harjumusparast kohalike kampa, kes pidevalt karjusid, yritades sulle absurdsete hindadega busse ja taksosid pahe maarida. ("helloo, Helloo, HELLOOOO, YANGSHUO?! HELLO?VERIDZIIPHELLOOO!!!)R22kimata suvalistest onudest t2navatel, kes sulle Iphone'i myya tahavad. Oli see alles buss. Kõrgel mägedes bussijuht kimas nagu segane kitsastel kurvilistel teedel samal ajal hiina disko kolarites yyrgamas. Kurvides vilgutas kottpimedas veidi tulesid ja gaas pohja. Siin mägedes elab palju vähemus-etnilisi gruppe, väikestes külades on siiani säilinud tugevad traditsioonid, näiteks rahvariiete igapäevane kandmine. Samuti asub siin kuulus Pikkade Juuste küla (otsetolge), nimelt ei lõika tüdrukud siin kunagi oma juukseid, nõnda ulatuvad nende juuksed maani. Asi ei ole muidugi nii muinasjutuline, neiud siiski ei jaluta mööda küla, juuksed järgi lohisemas. Selleks kannavad nad peas turbanilaadset kangalaadungit ning tõestamaks oma juuste pikkust, on vaid otsaesise kohale keeranud tykike juust läbi turbani rulli. Kahjuks ei julgenud tadidest pilti teha, nad nii kangekaelselt tahtsid igast kola meile müüa. ööbimine oli erakordselt külm, unustasime täielikult, et läheme mägedesse, kotid jätsime eelmisesse hostelisse ja kaasa ei võtnud pea midagi. Kohapeal oli null kutet, külm dušš ja väljas elutu kottpimedus. Hommik üllatas meid aga imelise vaatega - iidvanad riisipollud, kõikjal. Oli see vast vaade. 
















Ometi pidime juba tagasi Guilin'i sõitma, et samal päeval edasi järgmisesse linna - Kunming'i jõuda. Tuli vaid taluda viimast korda hiina rongi - sylitamist, kisa ja suitsetamist. Sam'ile osutus see sõit eelmistest eritigi meeldejaavaks, vahetult enne rongile hyppamist ostis ta perroonilt kaasa sooja toitu, mis ta üsna pea wc-sse oksendama viis ning ülejäänud reisi wc vahet jooksma sundis. Peale ühte kuud Hiinas, hakkas see 6nnemang toidu kvaliteediga korralikult ära tüütama. Kas te teadsite, et paar aastat tagasi leidis hiinas aset suur toidu6liskandaal, kus tuli v2lja, et kohalikud restoranid "taaskasutavad" toidu6li, mida korjati kanalisatsioonitorudest? Vanad toiduriismed s6eluti v2lja ja voila, good as new! Ma yritasin mitte selle peale m6elda, kui ma erinevaid kohalikke (enamasti v2ga maitsvaid)roogasid nautisin, kuid tuleb t6deda, et p2ris tihti (peale j2rjekordset wc-jooksu) leidsin end ainult vanu h2id pakisuppe usaldamast.

Niisiis Guilinist ~27 tundi rongis ja olimegi viimases linnas enne piiriyletust.
Kunming üllatas meid vabama eluoluga ning varvilisema kohalikkonnaga. Hiinlaste sekka oli mahtunud rohkem moslemeid, indialasi, taimaalasi jne. Miskiparast olid isegi suveniirivitriinid täidetud taimaad reklaamivate särkide ja muu kulinaga. Linn oli m6nusalt roheline, yhel p2eval lipsasime kohalikku parki/v2ikesesse botaanikaaeda, kus MUIDUGI taheti turisti k2est raha n6uda, aga meie 6nneks oli pargivalvur oma kuuti magama j22nud ja nii j2i ta ilma arvatavasti p2eva ainsatest turistiest, kellele totakas paberilipik pihku pista. WIN! t6en2oliselt esimest korda hiinas, skoor: Meie:1 Hiina:100+
Ahjaa, enne parki oli yks teine park, mida me arvasime selleks 6igeks pargiks olevat, paar onukest pyydsid tiigist kala ning k6ik oli ilus ja roheline kuni eikuskilt ilmus mundris onu ja ytles, et me ei v6i siin pargis olla ning vehkis aina v2ljap22su poole. Juba harjumusp2raselt kehitasime 6lgu ning suundusime tagasi t2navale ning j2tkasime lubatud pargi otsinguid. 
Kunming oli ysna rahulik ja lilleline linnake, ilm ja SOOJUS tegi meele ning seljakoti kergemaks ning ootasime p6nevusega piiriyletust Laosesse. Millest me peaaegu maha oleks j22nud. Nimelt oli meie piletitel lahkumisaeg maha t6mmatud ning 20 minutit hilisemaks m2rgitud. Muudatus, millest bussijaam ega bussijuht teadlik polnud. N6nda istusin ma rahulikult pingi peal ja valvasin kotte, samal ajal kui Sam kusagil syya otsis, m6tlesin siis varakult kotid bussi peale 2ra panna. H2mmeldus oli suur, kui bussijuht n2rviliselt mu kotid bussi viskas ja minu tagant ruttu ukse sulges ja mootori k2ivitas. Hakkasin paaniliselt vehkima, et meid kaks ja see kaks on puudu, n2itasin kahte piletit ja "parandatud" aegu ning meie pahameel ja segadus oli yhine. L6puks j6udis ka Sam sylet2ie hea ja paremaga ning s6it v6is alata. Mida rohkem Laose poole, seda rohelisemaks l2ks ymbrus ning bussiaknast tungis sisse see paks roheluse l6hn, mida ma enam ei m2letanud ning taevas l2ks aina sinisemaks. Aidaa, Hiina!

neljapäev, märts 7

Leshan ja Chongqing









Chengdust paari tunni kaugusel, Leshani linnakeses (seekord tõesti linnake) asub nimelt maailma suurim buddha, üle 1200 aasta tagasi kaljusse raiutud monstrum on toepoolest kolme bussi ja terve päeva jagu sinu aega vaart. Ainuyksi tema korv on kõigest 7 meetrit pikk!
Järgmisena jäi Pete Chengdu'sse oma lendu Shanghaisse ootama, ylejaanutega läksime Chongqing'i. Erinevalt eelnevatest ilmetutest kloonsuurlinnadest osutus see linn yllatavalt teistsuguseks. Kui poleks Shanghaid, nimetaks ma selle linna hiina New Yorkiks. Linn suutis meid rabada kohemaid rongijaamast monoraili peale astudes, et hostelisse jõuda. Üsna pea sõitsime nagu ameerika magedel. Kõrgel linna kohal liueldes avanes uskumatu vaade pilvelohkujatele samal ajal kui kohalikud igavledes ajalehte lugesid. See oli nagu pilt tulevikust. Olime juba ysna l6unas, ilm oli leebem ning uskumatu, kuid samuti olid ka kohalikud! Vahelduseks piikkkade pilkude heitmisele lausa naeratati, yhel korral isegi teretati! T6si, turiste tanavatel ei kohanud ning hosteliski ei olnud neid palju. Kuigi Hiinas yleyldiselt on vaga vahe turiste (v.a kuulsad suurlinnad)ning eriti v6rreldes Kagu-Aasiaga. Yks p6hjus on muidugi see, et Hiina ei taha v2ga v66raid n2ha, tehes kogu viisaprotsessi parajalt painajalikuks. Teine p6hjus on muidugi see vaike asjaolu, et hiina on lihtsalt nii ilmatu suur, et valged n2od valguvad yle maa laiali. Hiinas on lihtsalt niii palju kohti, kuhu minna ja mida n2ha, ka meie pidime valusaid otsuseid langetama. 

Juba jargmisel ohtul tuli kahjuks edasi minna ning Chongqingi urbaniseeritud iluga (nina vastu takso aknaklaasi) hyvasti j2tma.
Siin läksid meie teed lõplikult lahku - Christine ja Tom suundusid kuulsa Yangzi jõe kruiisile ning me suundusime Guilin'i - piirile lahemale, meie 1 kuu Hiina viisat hakkas loppema. (Kohe v2ga-v2ga l6ppema).

laupäev, märts 2

Chengdu

23 tundi rongis ja joudsimegi Chengdu'sse. Ilm oli veel parem kui Xi'anis! Chengdu on kuulus PANDADE poolest. Toepoolest, iga takso oli nende nunnuloomadega kaetud, samuti paljud firmad. Suveniiridest ei hakka raakimagi. Appi! Muidu on tegemist suurlinnaga nagu ikka. Jargmisel hommikul suundusimegi Chengdu Panda Base'i, kus ligi 80 't karvakera nunnutatakse, hoolitsetakse ja jarelekasvule meelitatakse. Tagasiteel yritas taksojuht meid nahaalselt petta. Kui takso linnast sinna 30 y maksis, siis kuidas ometi nyyd poolel teel olles taksomeeter 100y on??? Tyyp yritas seletada, et nae, ta ju soidab nii kiiresti! Jees, kohe, kui tsivilisatsiooni joudsime, noudsime maha. Onkel oli lausa nii lahke ja ytles, et ta laseb 60 y eest meil minna. Siin tuli Christine' i ladina veri meile kasuks, tydruk pistis taksojuhile 30 katte ja ytles selge tooniga, et rohkem see soit ei maksa. Hostel ei olnudki kaugel, tee peal aga sundis Christine meid kanajalgu proovima. See on siin eriline maiuspala, kana varbad koos kyyntega on ju imemaitsvad(?!) Uskumatu, aga Christine'i ema on hiinlanna. Kummalisel kombel aga ei temal kui tema odedel ei ole grammigi aasia geene valimuses. Kuid igasugu kummalisi toite soi ta kyll, kaasa arvatud need va kana varbad.

M6mmikud!!
punased pandad
nomm

neljapäev, veebruar 21

neljapäev, veebruar 14

Xi'an


Seltskond sai nii vahva, et hiljem sai pea terve Hiina koos labitud. Jargmisena pogenesimegi kylma eest oorongiga Xi'ani - ilmetu suurlinn, kuid pohjus selle halli linna kylastamiseks on yks kuulsamaid arheoloogilisi leide maailmas - Terracotta sodalased. Yle 2000 aasta on nad truult oma ylema, imperaatori Qin Shi Huangi hauatagust elu valvanud. Kolme staadiumilaadse metallist hoonete seest leidsime hiiglasliku armee elusuuruses sodalaste, hobuste ja kaarikutega. Pettumus oli, et neid sai vaid kaugelt naha ning l2hedal oli ainult klaasi taha kaks sodalast pandud, mida heal juhul mone hetke naha sai kuni hiina turistid sind oma iphone'idega eemale puksisid. Teine suur pettumus oli pilet - 18 naela!!!! Kuigi raamatu jargi oli aasta tagasi hinnaks 9 naela. Uskumatu. Huvitav, kui palju see jargmine aasta saab olema. Hiina osutus pettumuseks meile, kui seljakotiranduritele, atraktsioonide kalliduse poolest. Uskumatu, aga iga vaiksemagi pargi, mae, kose, mottetu muuseumi, kuju nagemiseks pidi turist absurdseid summasid kohima. Ma ei kujutaks eales ette, et Eestis kysitaks 9 euri pollu kylastamise eest. Kellel oli ID kaart voi juhiluba kaasas, sai sellega onne proovida, enamasti lasti labi, sest kontrollid tavaliselt inglise keelt lugeda ei oska.
Xi'an mulle ei istunud, suutsin seal viibitud kolme paeva jooksul kaks korda vaga haledalt ara eksida. Esimene kord, kohe esimesel ohtul, laksime rahvaga labi pargi kusagile, kus pidavat pubisid olema, tee peal vasisin nii ara, et otsustasin tagasi minna. Alahindasin oma leia-kodu taju totaalselt, kaks tundi vooras linnas ringiratast ymber pargi uitamist ja ma olin lootuse kaotanud. Ylivasinud, kondisin ja nutsin, aeg ajalt end kogudes ja taksot peatades ja neile hosteli inglise keelset nime oeldes, ei teadnud nad muidugi midagi. Telefon hostelis laadimas, aadressitu ja onnetu, taiesti kogemata lopuks koperdasin labi poosaste teed yletades otse hosteli ukse ette. Kell oli kaks oosel.
Lootusetu eksimine nr 2: ylejargmisel paeval ja samas linnas. Kolasin linnapeal ringi enne, kui jargmisele oorongile suundusime. Seekord varustatud hostelist saadud (vaga pinnapealse) kaardiga, orienteerusin ma end kyll oige bussi peale, kuid mul polnud aimugi, et soitsin vales suunas. Lopuks oli aeg rongi peale minna, aga ma olin endiselt kaotsis. Telefonivestlused olid voimatud, mina ei kuulnud midagi ning nonda ma kisasin ja kordasin end telefonis nagu hullumeelne teadmata, et teisel pool liini pole hada midagi. Lopuks vedas Sam minu ja enda raske koti raudteejaama ning joudsin lopuks ka mina. Teised olid juba rongile lainud. Rongile joudsime, nagu meil ikka kombeks on, viimasel sekundil. Naitasime sissekaigu juures oma pileteid ja tadi laks muidugi paanikasse, hakkas kusagile jooksma ja kasutas meid jarele, labi ametikaikude ja urgude joudsime oige platvormini, kus me higistena rongi peale saime. Nagu ma ytlesin, meil juhtub seda paris tihti. Hiinas nimelt on kova kontroll enne iga raudtee-, bussi- voi metroojaama. Raudteejaamades on need sabad turvakontrollist labimiseks kohati aga hiigelpikad. Hee, Mongoolias suutsime napilt rongist maha jaada, sest ma lugesin kirillitsas rongi pealt linna nime valesti. Me laksime Eireeni, aga too rong oli Erieni... Kui suur voimalus on, et pisikeses raudteejaamas on kaks lahkuvat rongi nii sarnaste sihtpunktidega?!
tyypiline "restoran" tagat2navatel

esmaspäev, jaanuar 28

Pingyao

Tagasi Hiinasse.


Pekingist soitsime oorongiga 9 tundi jargmisesse sihtpunkti - Pingyao'sse, vaike iidne linnake. Pingyao rabas meid jalust, kylmaga! Pekingi leebe ilm pani meid uskuma, et ylejaanud Hiina saab monusas 10 + kraadises soojas mooda saata. Raudteejaamas saime kohe tuttavaks teiste "valgetega", kes rongi pealt maha sadasid - hollandlane Tom, Christine Hondurasest ja Nancy, vanem naisterahvas, kes osutus uskumatuks nuhtluseks kogu seltskonnale. Naljakas oli see, et nii Sam kui Tom olid eelnevalt, yksteist veel tundmata, seda daami Pekingis aidanud - Sam raakis talle sellest linnast kui jargmisest kohast, kuhu peale Pekingit suunduda ning Tom aitas aitas sel daamil pileti samale rongile osta. Nii, et see oli kohati meie enda syy, hehe. Varahommikul hostelisse joudes, esimese asjana, panime koik riided, mis vahegi kotis leidusid endale selga ja asusime ratastel linna uurima. Lummatud selle linna ehedast iidsusest, sai tohutult pilte tehtud. Just sellisena olin ma Hiinat endale ette kujutanud, pilt, mida tanapaeval enam naljalt ei kohta. Jargmisel paeval yhines meie kambaga Pete Londonist. Jallegi rataste seljas, uurisime linna vanade myyride vahel ringi. Yhest poest suutsime leida kohalikku likoori, mis lohnas nagu roosivesi. Parajalt kange, sai "happy juice" meie sobraks kylmaga voitluseks. Mahlast lobusatena, sõitsime tuk-tuki laadse masinaga sööma. Restoranis menüüd nähes, tekkis kõigil peale minu suur soov kultuuri lähemalt tundma õppimise soov ning kaaluti tõsiselt kassi- ning koeraprae tellimist. Õnneks jäi see siiski tegemata, kuid polnud viga, meie näpuga näidatud piltide järgi saabunud horgutised olid piisavalt kummalised (ja üldse mitte heas mõttes), et nendega piirduda. Yks nendest oli näiteks taldrikutais külma kanakondi tükke koos mõningase liha ja syldilaadse tarretisega. Mind, kui eestlasena, see sylt nii vaga ei häirinud kui need kondi ja liigeste tükid.


Hiljem otsustasime tagasi jalutada, tanavavalgustuse puudumisel olid tanavad kottpimedad ja tyhjad. Isegi kambakesi olles tunnistasime, et paris kõhe oleks siin elada. Temperatuur oli kibekylm ning sees, kytte puudumisel, pea samad kraadid.


Teisel õhtul aga liitus meiega hiinlane Jamie, kes tegi meie elu kõvasti kergemaks, läksime tema soovitusel hotpot restorani. Kui ma õigesti mäletan, maksame me 4 euri nägu, et süüa ja juua (õlu!) nii palju kui jaksame.

Ja ysna pea oligi aeg kambakesi sydaoisele rongile asuda, et järgmise päeva keskmeks Xi'ani jõuda.





Kylmunud ent entusiastlikud (Christine'i pilt)
Ylalt teine pilt on Sami tehtud

laupäev, jaanuar 26

Head austraalia paeva!

Hommikul kell 8 aratati meid julmalt yles (olles lennust siiamaani toibumata), sest tana ei olnud mitte tavaline paev. Bob oli juba kell 6 hommikul austraalia lipuga bokserite vael oue peal poseerinud, nyyd oli vaja vaid meid yles saada ja autoga ookeani aarde piknikku pidama suunduda, sest on ju ometi austraalia paev - paev, mil esimene valge jalalaba siia mandrile astus. Enamus austraalialasi peab seda lihtsalt toredaks paevaks, mil oma patriootsust valja naidata ning grillida, teised jalle neavad paeva pahameeles, sest tollane valge jalalaba toi rohkelt kannatusi kohalikele - aborigeenidele. Sellise depressiivse varjundiga paeva pidutsemine toob palju segaseid tundeid ja eriarusaamasid austraallaste seas, kuid keegi ei taha oelda ei lisa vabale paevale.
Taitsa lopus on pilt tintownist, nimi on ysna loogiline, sest need majad asuvad otse mere aares, ymbritsetuna liivaluidetest, on sona otseses mottes plekist karbid. Aastaid tagasi tasuta rajatud hooned on tanapaeval keelatud, need, mis eksisteerivad voivad olla, kuid neile ei tohi rajada juurdeehitisi ega myya. Edasi p2randades, elavad inimesed endiselt neis konservipurkides, aga mis h2da, vaade loputule ooekanile on imeline.
Tagasiteel nagin kangurud ka ara, jarve aares peesitas neid lausa 13 tykki :)





pühapäev, jaanuar 20

As you walk and eat and travel, be where you are. Otherwise you will miss most of your life.
- Siddharta Gautama


Minu 4 kuud kestnud rännak on nelja päeva pärast lõpule jõudmas. Ma ei saa eitada, et on ikka päris vaga kahju. Seljakott ja teekond hakkasid minu koduks saama, kuid ees on täiesti uus peatükk täiesti uues riigis täiesti teises maailma otsas. 

kolmapäev, jaanuar 16

Hiina ilu ja valu - Peking



Esimene peatus oli Eireen, vaike piiripealne linnake. Hakkasime kohe oma hiina keelt praktiseerima, nihao'tades koolilapsi tänavatel. Sealt saime minibussi peale, mis meid 9 tunniga Pekingisse viis. Uskumatu, aga selle teekonna jooksul peatati meid 7-8 (lugemine laks sassi) korda, et koikide dokumente, nagusid ja autot kontrollida. Politseionu oli vaga tosine ja tema seljataga olev onu automaadiga oli veel tosisem. Kuid lopuks joudsime hilisohtul hiina pealinnau. Plaanisime takso votta, aga see osutus voimatuks. Inglise keelt ei raagitud ning MITTE KEEGI ei viitsinud meid peale votta. Hiljem selgus, et nii ongi, turistil takso peale saada on raske, mis jattis linnast veidi halva mulje juba algusest peale. Enamasti vehiti katega, et sihtpunkt on kas liiga lahedal voi liiga kaugel. Absurd, nadal hiljem olin ma nutma puhkemas, sest olin haigusest nii nork, et ei suutnud oma rasket kotti jargmisesse sihtpunkti tassida. Lopuks me kohale kyll joudsime(metroo ja kondijouga), Sam pool teed minu ja enda kotti tassides.

Pekingit ma kahjuks palju ei nainud, kohe Hiina tulles sain ma endale eriti ageda bakteri, et nadal aega ei suutnud ma syya ega juua. Oli antibiootikume vaja, et sellest sudikust lahti saada. Sam yritas apteegist neid mulle sudida, ilma retseptita. Esimene kord laks nihu, sest ta vottis hostelitootaja tolgiks ja nad muidugi ei andnud, sest retsepti pole. Teisel katsel hyyti kohe "eieiei, retsepti on vaja!", aga kui apteek teistest klientidest tyhjaks sai, anti leti alt kohe katte. Peking on parim koht Hiina myyri kylastamiseks, nii ka tegime. Kylastasime meelega vahem restaureeritud osa, et selle miljoneid inimelusid noudnud ehitist voimalikult ehedana kogeda. Jargmisel paevalgi sai seda jalgades tunda. Turnisime kohati pystloodis yles, kyyntega vanadest kividest kinni hoides, kuid imelist vaadet imetledes. Ainuke ebameeldivus olid kohalikud "giidid", kes meile (umbes 15 inimest) kylge pookisid. Parv vereimejaid! Neid oli 2 iga turisti kohta, keskendunult ignoreerides, sai nad umbes tunniga maha raputatud. Kahju, aga ilmvoimatu sellise kuulsa atraktsiooni kohta. Peking jättis enamasti hea mulje, muljetavaldav on, et pealinna on jäetud nii palju vana alles, selle asemel et aina uusi pilvelõhkujaid asemele ehitada, mida kahjuks nägi vaga paljudes teistes linnades. Seda vana kutsutakse hutongideks, kitsukeste tänavate laburint, kus kohalikud elavad endiselt nagu 70 aastat tagasi, kaheldava elektri ja veel kaheldava kanalisatsiooniga. Avalikud wc-d asuvad pea kõikjal, mis paneb mind kahtlustama, et nende majades wc-d ei eksisteerigi. Hutongide vahel ringi jalutades sai proovida kohalikku tanavatoitu, mis oli midagi hoopis teistsugust restoranide toiduvalikust, uskumatult hea. Lapsed hyydsid "nihao" ja "hello" ning vanad saatsid meid pikkade pilkudega.


Viimane on Sami pilt