Uus ja Vana

Eelmine uus aasta algas kusagil Tai saarel seenesena laternaid õhku lastes. See ei olnud nii kerge kui arvata võis, latern peab põlema veidi aega ning siis alles lendu laskma ning lootma, et tuul seda merre ei paiska. Meie oma kukkus kohe merre, võitles seal veidi ning lendas nii kõrgele ning poles nii kaua, et võtsime seda hea oomenina - kerge madalseis ning siis aina püsivamalt kõrgemale. Nii enamjaolt oligi, aasta alguses jõudsime puruvaestena Austraaliasse ning hakkasime kodu ja tööd otsima, samal ajal läänekultuurišokist üle saades. Kõik tundus pehmelt rõve. Paari nädalaga leidsime imearmsa korteri mere ääres, kuhu me kahe seljakotiga sisse kolisime. Tuba oli suur ning mööblita, meie vara tundus nõnda köömes. Nüüd, aasta hiljem, on kummaline vaadata, kui palju kola me kokku korjanud oleme.
See uus aasta algas Lõuna-Austraalias Adelaides rannaliival ilutulestikku vahtides, kohalikus klubis-baaris tibide ja ossidega võidu juues ning igavusest lollitades.
Sellelt uuelt aastalt loodan leida vastuseid, mida juba liiga kaua eemale peletanud olen. Rännuind on endiselt olemas, vaevalt see kunagi kaob, aga ma hakkan väsima iga paari aastaga uuesti kusagil nullist alustada. Otsin kodu. Ma ei tea, kus see asub. Kas on üldse võimalik ühes paigas olla ilma, et mõni tükk nagu puudu oleks?

Head austraalia paeva!

Hommikul kell 8 aratati meid julmalt yles (olles lennust siiamaani toibumata), sest tana ei olnud mitte tavaline paev. Bob oli juba kell 6 hommikul austraalia lipuga bokserite vael oue peal poseerinud, nyyd oli vaja vaid meid yles saada ja autoga ookeani aarde piknikku pidama suunduda, sest on ju ometi austraalia paev - paev, mil esimene valge jalalaba siia mandrile astus. Enamus austraalialasi peab seda lihtsalt toredaks paevaks, mil oma patriootsust valja naidata ning grillida, teised jalle neavad paeva pahameeles, sest tollane valge jalalaba toi rohkelt kannatusi kohalikele - aborigeenidele. Sellise depressiivse varjundiga paeva pidutsemine toob palju segaseid tundeid ja eriarusaamasid austraallaste seas, kuid keegi ei taha oelda ei lisa vabale paevale.

Taitsa lopus on pilt tintownist, nimi on ysna loogiline, sest need majad asuvad otse mere aares, ymbritsetuna liivaluidetest, on sona otseses mottes plekist karbid. Aastaid tagasi tasuta rajatud hooned on tanapaeval keelatud, need, mis eksisteerivad voivad olla, kuid neile ei tohi rajada juurdeehitisi ega myya. Edasi p2randades, elavad inimesed endiselt neis konservipurkides, aga mis h2da, vaade loputule ooekanile on imeline.

Tagasiteel nagin kangurud ka ara, jarve aares peesitas neid lausa 13 tykki :)