Öieaeg

Tänase 17 kraadise õuesoojaga nägin juba ühte lepatriinu keskkevadelõhnalise muru peal askeldamas. Mmmm. Hommikukohvid tagaaias.
Must leib käib käest kätte nagu väike aare. Marile saadeti päts ning ta nii lahkelt tõi mulle ka paar viilu. Südantsoojendav.

Elus!

Üsna ammu aega tagasi leidsime aarde. Päris aarde! Kuigi siiani pole õnnestunud selle omanikku leida.
Nüüd on muru roheline ning puud õites, paras aeg talveunest ärgata. Loodetavasti saab ka siia rohkem elu.

Ongi selle aasta viimane p2ev. Nii kuidas ma ka ei pyyaks ajaga manipuleerida, j22n mina ikka kaotajaks. Nii hommikul end yles kangutades, et end t88le vedada ja tohutust igavusest hallitada v6i oma hiljutist vananemist eirates. Minu synnikuup2ev on siin linnas k6ige 6nnetum p2ev aastas. Absoluutselt k6ik on kinni ja miski ei liigu. Terve see suurlinn on justkui surnud, inimesed istuvad kodudes oma varude keskel ja ootavad, millal k6ik j2lle normaalne on. Mina, Sam ja Egle istusime 3 p2eva kodus; s6ime, j6ime ja pilvitasime kuni maailm j2lle t88le hakkas.
Muidu elan ma ypris kaootiliselt, kogu selle aja jooksul olen ma oma kodu omanud 2 n2dalat. Ylej22nud aja olen suhteliselt kodutu olnud. Aga lootust on, kui k6ik h2sti l2heb, saan ma paari p2eva p2rast kodusemaks. Olen ysna stress kuna k6ik mu isiklikud asjad on yhe hea inimese juures, kes elab teises Londoni otsas, mist6ttu elan v2ga piiratult.
London on kuidagi ebameeldivaks muutunud. Myrisevat metrood iga p2ev 2 tundi kuulata on v2gagi liig, vagunid on aina roojasemad (mis 2 aastat tagasi oli heas korras). Streikidest, hilinemistest ja kallidusest ei hakka r22kimagi. Kogu linn justkui vajuks silmn2htavalt t2nu langevale majandusele. Inimesed on kurjemad ja yksk6iksemad. Aga v6ibolla on k6ik lihtsalt pimedas talves ja mina oma mustas pilves ei n2e piisavalt h2sti.
T2na, selle aasta viimasel p2eval, olen ma siiski 6nnelik. Riietan end v2ikeseks My'ks, tantsin ja kuulan h2id ansambleid ning veedan heade inimestega m6nusalt aega. Viskipudel kotis juba ootab t88 l6ppemist.
Head vana-aasta l6ppu!

Kui ma ei lähe ida londoni juurde, siis ida london tuleb minu juurde.
Hull päev.


Siiani kogun jõudu, et Iosest kirjutada.

Snoooob

Kuulan ilusat muusikat, joon teed ja taldrikul on tükk kooki.
Kannan kapist leitud 60-ndate kleidikest.
Varsti lähen tantsima.
Kass on ka diivanil.

Haa.

Nii hea on kodus olla. Ma olen kaks päeva kodus istunud ja lihtsalt olesklenud. Eile käisime pere ja onulastega mere ääres. Tumeroheline oli vesi ja Naissaar paistis päikeseloojangu käes nagu kummituslik mets.
Ma olen selle aasta jooksul lugematul arvul kordi unistanud kodus olemisest. Oma kodus terrassil raamatut lugeda ja kassile pai teha. Öösiti üleval passida ja head muusikat kuulata. Kooki küpsetada. Või õega õhtul saunas käia ja Klassika raadiot kuulata. Hommikul jogurtit juua ja ajalehte lugeda. Mul on siin kodus olles alati nii eestilik tunne. See kõlab veidralt, aga ehk keegi, kes on eemal elanud, saab aru, mida ma mõtlen. Näiteks, et külmkapis on eesti toit ja hiiglaslik raamaturiiul on eestikeelseid sõnu täis! Vali, mida tahad. Kui oled kaua ära olnud, on see nii hea ja turvaline tunne.

Vanematest sündmustest

Ma arvan, et pole hilja tagantjärgi veel paar pilti lisada ühest väga tähtsast päevast.

See saar lihtsalt kammib ära. Mida kauemaks jääd, seda hullem!
Siin on nii palju emotsioone, inimesi, juhtumisi, ilu, merd, seiklusi, päikest, muusikat, mägesid, et ma lihtsalt ei jõua kõike läbi seedida. Kui ma ühel hetkel end kodus avastan, lukustan end päevadeks oma tuppa ja mõtlen kõik läbi. Ma juba praegu värisen selle tunde ees, mis mind kodus ees ootab. On see siis igatsus, rahu, äng, kurbus, leevendus, kodutus, igavus?

Istun ja värisen mõtetest.
Võibolla mul on lihtsalt und vaja.