Ma alustan reedest. Plaanisin reede õhtu küll maha vedeleda ja raamatut lugeda, kuid Mari-Liis helistas ja küsis, mida ma Brasiilia restoranist arvaksin. Nimelt tema jõukas sõber jõukast (kellega olime eelmisel reedelgi koos olnud) kutsus meid brasiilia toidukultuuriga tutvuma. Sõime mägede viisi kõiksugust liha kõiksugustel erinevatel valmistamisviisidel. Mul pole õrna aimugi, mis koera, hobuse ja jõehobu kehaosi ma sõin, aga peaaegu kõik maitsesid hästi. Ma valisin ühe kummalise, aga kohutavalt maitsva magustoidu, kuid kuna ma täpselt ei tea, millest see koosnes, ei oska ma seda jällegi kirjeldada. Peale jõime midagi, mis sarnanes mojitole. Peale ümmarguseks söömist võtsime takso ja sõitsime kusagile nurga taha. See oli baar-klubi, mis on teada ainult kohalikele notting-hilllastele ja sissepääsuks peab olema liige. Muusika oli muidugi nagu klubides ja koht argipäevaselt galerii, mis digimuutub reedeti-laupäeviti pidumekaks. Mitte midagi erilist, aga sai totaka muusika saatel hüpatud-karatud. Kolme ajal kukkusin rampväsinult taksost voodisse.
Üritasin magada, kuid väljas oli paras torm, vihm peksis vastu akent ja tuul ulus ümberringi ning muretsesin unesegaselt, kuidas ma järgmine päev sellise mäsuga küll mööda linna ringi jooksen. Hommikul oli ilm keeranud tagasi päikeseliseks kevadeks, jättes mulle kahtluse, et ehk nägin kõike seda tormi ja möllu unes. Olin kohutavalt hiljaks jäämas ning jooksin bussipeatusesse, kus esialgu polnud midagi tulemas. Hallipäine onu istus pingil, jalutuskepp käes, ja vilistas rõõmsameelselt, kui mina närviliselt ühelt jalalt teisele tammusin ja iga kümne sekundi tagant kella vaatasin.
Üritasin magada, kuid väljas oli paras torm, vihm peksis vastu akent ja tuul ulus ümberringi ning muretsesin unesegaselt, kuidas ma järgmine päev sellise mäsuga küll mööda linna ringi jooksen. Hommikul oli ilm keeranud tagasi päikeseliseks kevadeks, jättes mulle kahtluse, et ehk nägin kõike seda tormi ja möllu unes. Olin kohutavalt hiljaks jäämas ning jooksin bussipeatusesse, kus esialgu polnud midagi tulemas. Hallipäine onu istus pingil, jalutuskepp käes, ja vilistas rõõmsameelselt, kui mina närviliselt ühelt jalalt teisele tammusin ja iga kümne sekundi tagant kella vaatasin.
Hallipäine onu:
Ostsin Mari-Liisile sünnipäevakingi ja hakkasin koju reisima. Kodus magasin tunnikese ja lippasin siis Mari-Liisile bussile vastu. Tegime kartuliputru ja hakklihakastet! Musta leiba oli ka.
Pühapäeva hommikul jooksin hilinenult Ida-Londonisse ameerikasõbraga kohtuma. Mulle meeldib Ida, sest see ei ole nii klantsitud. Tavainimese käsi on seinale midagi jätnud ning majad näevad välja nagu inimesed seal päriselt sees elaksid, mitte ei avasta maja taha minnes, et tegemist oli ainult läikiva esipaneeliga. Käisime Brick Lane´il kirbukal ja vantsisime igal pool ringi. Leidsime vist ka kõige vaiksema koha Londonis. Käisime india restoranis. Idas on need odavad restoranide kohta, pluss väga sõbralik kodune teenindus ning menüüst ei suuda leida seda parimat, sest valik on nii suur. Ben on naljakas, tal on banaani vastu allergia, mille tulemusena hakkab ta suu sügelema, aga üle kõige armastab ta justnimelt banaane. Naljakas on ta sellepärast, et sellest hoolimata tellis ta endale toidu, kus kaste sisaldas enamjaolt banaani. Lõpetasime päeva filmi "Che"-ga. Koju jõudsin rampväsinuna ning täielikult laostununa. Materiaalselt. 

2 kommentaari :
Ohh, kui tore! Ma oleks isegi tahtnud seal parmupilliloengul olla:)
Enne kui j6udsin "yours looks like shit'ini", tahtsin just kysida, et miks sa uut ei v6ta :)
Postita kommentaar