Tagasi Hiinasse.
Pekingist soitsime oorongiga 9 tundi jargmisesse sihtpunkti - Pingyao'sse, vaike iidne linnake. Pingyao rabas meid jalust, kylmaga! Pekingi leebe ilm pani meid uskuma, et ylejaanud Hiina saab monusas 10 + kraadises soojas mooda saata. Raudteejaamas saime kohe tuttavaks teiste "valgetega", kes rongi pealt maha sadasid - hollandlane Tom, Christine Hondurasest ja Nancy, vanem naisterahvas, kes osutus uskumatuks nuhtluseks kogu seltskonnale. Naljakas oli see, et nii Sam kui Tom olid eelnevalt, yksteist veel tundmata, seda daami Pekingis aidanud - Sam raakis talle sellest linnast kui jargmisest kohast, kuhu peale Pekingit suunduda ning Tom aitas aitas sel daamil pileti samale rongile osta. Nii, et see oli kohati meie enda syy, hehe. Varahommikul hostelisse joudes, esimese asjana, panime koik riided, mis vahegi kotis leidusid endale selga ja asusime ratastel linna uurima. Lummatud selle linna ehedast iidsusest, sai tohutult pilte tehtud. Just sellisena olin ma Hiinat endale ette kujutanud, pilt, mida tanapaeval enam naljalt ei kohta. Jargmisel paeval yhines meie kambaga Pete Londonist. Jallegi rataste seljas, uurisime linna vanade myyride vahel ringi. Yhest poest suutsime leida kohalikku likoori, mis lohnas nagu roosivesi. Parajalt kange, sai "happy juice" meie sobraks kylmaga voitluseks. Mahlast lobusatena, sõitsime tuk-tuki laadse masinaga sööma. Restoranis menüüd nähes, tekkis kõigil peale minu suur soov kultuuri lähemalt tundma õppimise soov ning kaaluti tõsiselt kassi- ning koeraprae tellimist. Õnneks jäi see siiski tegemata, kuid polnud viga, meie näpuga näidatud piltide järgi saabunud horgutised olid piisavalt kummalised (ja üldse mitte heas mõttes), et nendega piirduda. Yks nendest oli näiteks taldrikutais külma kanakondi tükke koos mõningase liha ja syldilaadse tarretisega. Mind, kui eestlasena, see sylt nii vaga ei häirinud kui need kondi ja liigeste tükid.
Hiljem otsustasime tagasi jalutada, tanavavalgustuse puudumisel olid tanavad kottpimedad ja tyhjad. Isegi kambakesi olles tunnistasime, et paris kõhe oleks siin elada. Temperatuur oli kibekylm ning sees, kytte puudumisel, pea samad kraadid.
Teisel õhtul aga liitus meiega hiinlane Jamie, kes tegi meie elu kõvasti kergemaks, läksime tema soovitusel hotpot restorani. Kui ma õigesti mäletan, maksame me 4 euri nägu, et süüa ja juua (õlu!) nii palju kui jaksame.
Ja ysna pea oligi aeg kambakesi sydaoisele rongile asuda, et järgmise päeva keskmeks Xi'ani jõuda.
.PNG)
.PNG)
.PNG)
Pekingist soitsime oorongiga 9 tundi jargmisesse sihtpunkti - Pingyao'sse, vaike iidne linnake. Pingyao rabas meid jalust, kylmaga! Pekingi leebe ilm pani meid uskuma, et ylejaanud Hiina saab monusas 10 + kraadises soojas mooda saata. Raudteejaamas saime kohe tuttavaks teiste "valgetega", kes rongi pealt maha sadasid - hollandlane Tom, Christine Hondurasest ja Nancy, vanem naisterahvas, kes osutus uskumatuks nuhtluseks kogu seltskonnale. Naljakas oli see, et nii Sam kui Tom olid eelnevalt, yksteist veel tundmata, seda daami Pekingis aidanud - Sam raakis talle sellest linnast kui jargmisest kohast, kuhu peale Pekingit suunduda ning Tom aitas aitas sel daamil pileti samale rongile osta. Nii, et see oli kohati meie enda syy, hehe. Varahommikul hostelisse joudes, esimese asjana, panime koik riided, mis vahegi kotis leidusid endale selga ja asusime ratastel linna uurima. Lummatud selle linna ehedast iidsusest, sai tohutult pilte tehtud. Just sellisena olin ma Hiinat endale ette kujutanud, pilt, mida tanapaeval enam naljalt ei kohta. Jargmisel paeval yhines meie kambaga Pete Londonist. Jallegi rataste seljas, uurisime linna vanade myyride vahel ringi. Yhest poest suutsime leida kohalikku likoori, mis lohnas nagu roosivesi. Parajalt kange, sai "happy juice" meie sobraks kylmaga voitluseks. Mahlast lobusatena, sõitsime tuk-tuki laadse masinaga sööma. Restoranis menüüd nähes, tekkis kõigil peale minu suur soov kultuuri lähemalt tundma õppimise soov ning kaaluti tõsiselt kassi- ning koeraprae tellimist. Õnneks jäi see siiski tegemata, kuid polnud viga, meie näpuga näidatud piltide järgi saabunud horgutised olid piisavalt kummalised (ja üldse mitte heas mõttes), et nendega piirduda. Yks nendest oli näiteks taldrikutais külma kanakondi tükke koos mõningase liha ja syldilaadse tarretisega. Mind, kui eestlasena, see sylt nii vaga ei häirinud kui need kondi ja liigeste tükid.
Hiljem otsustasime tagasi jalutada, tanavavalgustuse puudumisel olid tanavad kottpimedad ja tyhjad. Isegi kambakesi olles tunnistasime, et paris kõhe oleks siin elada. Temperatuur oli kibekylm ning sees, kytte puudumisel, pea samad kraadid.
Teisel õhtul aga liitus meiega hiinlane Jamie, kes tegi meie elu kõvasti kergemaks, läksime tema soovitusel hotpot restorani. Kui ma õigesti mäletan, maksame me 4 euri nägu, et süüa ja juua (õlu!) nii palju kui jaksame.
Ja ysna pea oligi aeg kambakesi sydaoisele rongile asuda, et järgmise päeva keskmeks Xi'ani jõuda.
.PNG)
.PNG)
.PNG)
 |
| Kylmunud ent entusiastlikud (Christine'i pilt) |
Ylalt teine pilt on Sami tehtud
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar