Laupäev, september 20

(Ehk sajab lund...)

Ootan. Ootan nagu varahommikune kass R-kioski letil, ootan nagu küürus vanatädi 30%-list alet, et lapselapsele kaisukaru osta, ootan nagu rõõmsameelne kollasekirju kikilipsuga mees, et see sassis juustega magamata tüdruk talt roosi vastu võtaks. Puud hakkavad kolletuma ning päevad lühenevad. See esimene mulle meeldib. Väga. Muidu vaatan iga hommik postkasti.

Kolmapäev, september 17

.

Meile tuli väikene karu, kelle käpad on vägivaldselt niidiga kokku õmmeldud ning kõhtu pigistades hakkab ta inglise keeles jumalat paluma. Ostke ära.

Kolmapäev, september 10

Aa-mii-a-mii

Vabadusega tekib tunne, et kogu maailm on su jalge ees, aga tegelikult on see ainult näiline.


Kikapuu, Kikapuu, võiks tantsida seda veel.

Neljapäev, september 4

septembrikuus

Kuidas võivad erineda esimese septembri kooliaktused. Kui ühes koolis peab direktor ametliku kõne "Alanudonjärgnevõppeaastatäiskõvatöödja"ning kus õppealajuhataja räägib karmilt, et hilineda ei tohi ja kolme hilinemise puhul kaalutakse koolist väljaheitmist ning õpilaspiletita hilinejat kooli ei lastagi ja vahetusjalanõud on kohustuslikud ja... ja .... jaaaa .... Ning ühes teises koolis sammub direktor lavale, vaatab rõõmsalt õpilasi-lapsevanemaid ja hüüatab: "Teeme ühe kiigelaulu!" Ei ühtegi igavat kõnet, ei ühtegi ähvardust.