Pühapäev, märts 30

.

Kuressaare on ilus linn.
Ekslesime öösel ja imetlesime. Pisikesed, pimedad ja kitsad tänavad, kus kasse lendas igast põõsast ja nurgatagusest teele. Öösel kasside linn ja päeval inimeste.

Reede, märts 28

Uniselt

Ma pean seda mainima - mõnus on. Kell on kaksteist läbi, ma istun tekkide sees oma kütmata külmkapi-toas ja õues oli(on) üllatavalt rahulik reede öö. Lumi sulab ja koer närib hoovis mingit plastmasspudelit. Sooja vett pole. Toas hõljub saiade lõhna. Tulin koju ja kukkusin juustust ja-nendest-mis-ma-oma-viimase-raha-eest-osta-sain asjadest sooje saiu tegema, terve hunnik tuli, just nagu ma poleks päev otsa süüa saanud. Kolme ja poole tunni pärast pean bussiga Saaremaale sõitma ning ma olen tänasest päevast kole-kole väsinud, aga ma ei raatsi veel magama minna.
Sattusin oma muusikahunnikust folderi peale, millel nimeks „mingid jorsid” ja leidsin Shampsi ja Carolina uuemad ja vanemad lood (aeg ajalt leian need ja siis unustan ja siis leian üllatusega uuesti). Tuttavate-sõprade lugusid on nii hea kuulata, sest nad on palju soojemad ja lähedasemad, olgu nad siis lindistatud kuskil keldris või vanaema pööningul, vahet pole, need on kodukootud ning neil ei ole seda külma raha- või edetabelitemaitset juures.
Või nagu eile, kui Kadri lasi Canis Lupust. Raul on aeg-ajalt saatnud mulle mingeid kitarripigistamisi, see on armas. Ma vaatan, et ma olen osa kuhugi ära kaotanud, igatahes, sa võid selle meie „Hansu laulu” küll uuesti saata, kui sul see kusagil alles on. Aitääh.

Tublid olete ja tahaks ikka oma arvutist aina enam selliseid lugusid leida.

„Meil on soe, sest hinged on valla. Kuigi kamber kütmata jäi...”

Esmaspäev, märts 24

Niisiis. Käisin Prantsusmaal:








Meie maitseeelistused


Muuseas hüppasin ja kargasin Saksamaa bensiinijaamas muruplatsil nartsisside ja rohelise muru keskel, nautisin Brüsselis paduvihma, võtsin Madeleine´i kiriku ees päikest, varastasin prantsuse poemüüjalt ühe rulli filmi(kogemata!), jooksin kolme tunniga (kõigest) pool Louvre´i läbi, tantsisin Notre Dame´i ees saksofonimängija muusika saatel, eksisin ära, eksisime ära jaaa nii edasi.
Sinna vahele veel natuke liiga palju rummi, seni elu parimat kreembrüleed ja parajalt veini.


Kui ma lõpuks õhtul väsinuna koju jõudsin, healistasin vanematele, et olen elus ja mainisin, et pole üheksa päeva korralikult süüa saanud. Järgmisel päeval tõid nad mulle Sauele hunniku praetud kartuleid, kanarulle, ploomikastet, pashat, komme, keedetud ja värvitud mune, leiba ja talvesaapad, kuhu sisse oli peidetud paar nartsissi moodi lõhnavat lille. Ma ei tea, millega ma selle ära olen teeninud.
Vaheaja viimane päev(öö) sai veedetud latiino rütmide ja vaarikaparfee keskel.

Neljapäev, märts 13

Peopessa peitu poe

Vihma paistab ja päike sajab, vikerkaar oli ka, aga ta kadus ära. Jalad said märjaks.




Ma ärkan homme kell viis.
Aga teile, kel vaheaeg on, ja teile, kel seda pole, head päeva. Head und. Head ärkamist. Head hommikuputru. Head Eesti kevadet.

Varsti olen tagasi.

Pühapäev, märts 9

Juttu kah


Kui ma reedel kiiruga oma kompsud pakkisin ja bussi peale kiirustasin(mis meid Jõgevale viis), arvasin, et ees on mingi-järjekordne-konkurss. Kohale jõudes oli raske teadmatusse jääda, et tegemist oli Alo Mattiisenile pühendatud muusikapäevadega, mis toimuvad juba rohkem kui kümme aastat ning kus on välja kujunenud omad traditsioonid ja naljad. Iseenesest möödus kaks päeva pideva muusika, tasuta toidu ja koduse õhkkonnaga. Kuna meie esinemine oli alles järgmisel päeval, siis esimene päev läks närveldamata ja rahulikult ning seda juhust ära kasutades tahtsin ära käia Kassinurmes, ma polnudki varem seal talvel käinud. Teistele tõin selgituseks, et lähen, ee, siia lähedale koju, sest kui ma oleksin öelnud, et lähen jala 6 kilomeetri kaugusele metsa, kus paksu lume sees asub üks puust linnus ja et ma kavatsen sealt jala tagasi ka tulla, ei oleks nad minust aru saanud ja mind oleks pooletoobiseks tembeldatud. Aga ma ei valetanud ju ka, Kassinurme on ju kodu. Kassinurme oli igatahes omal kohal ja täiesti alles, kuna seal eriti kedagi ei käi, oli lumi seal mõnusalt pea põlvini. Kui ma lõpuks märgade jalgade ning poolkülmununa tagasi tulin, oli aeg järgmisele kontserdile minna ning õhtune kontsert, oo, õhtusel kontserdil esitati Alo loomingust tuntud (isamaalisi) laule. Kihvt oli see, et Eesti Kaitseväe segakoorile ja Mikk Dedele oli juurde pandud rokkansambel ja tavalisest kõik-nüüd-ilusasti-istuvad-ja-kuulavad kontserdist ei tulnud midagi välja. Kogu saal oli püsti, hoidis kätest kinni ja laulis-lõõritas kaasa.
Järgmisel päeval muusika jätkus, laule oli igast kandist, huumoriga esitusi ja tõsisemaid, armas oli, kuidas 8-9 klassi poisid laulsid ilmahitti „Sa oled see, kes jääb” sada korda huvitavamalt kui selle loo tegelik esitaja, samas kui päev läbi kuuled kümneid ja kümneid erinevaid lugusid, plaksutad, siis tulevad järgmised kaks, plaksutad... siis kammib lõpuks ära. Ühe eriti tõsise ja minoorse meloodiaga loo ajal „võtan jälle sülle sipsiku, pühin talt pisara...”, pidin ma terve laulu kestel kahe käega naeru kinni hoidma.
Õhtul oli Vägilaste kontsert, kust mina, Sille ja Paula rongi peale tõttasime. Nii palju kui me kuulata jõudsime, oli kontsert hea nagu ikka, juba esimese loo ajal suutsid nad osa inimesi toole täis pressitud saalis püsti tõusma meelitada ja tantsima panna. Edasi ma öelda ei oska.
Tallinnasse jõudnud, hakkasin aga Liisikese poole astuma, tehes väikese fotosessiooni Raekoja platsil, kus üks punt vene noormehi palus koos ühega neist keset platsi uisud jalga tõmmata ja baleriinitantsijatele omaseid tantsupoose sisse võtta, see tehtud, jätkasin oma teekonda trollipeatusesse, Õismäel sai natukene jalutatud-ekseldud ja sealset arhitektuuri imetletud kuni Raul helistas ja mulle vastu otsustas tulla. Kui me õige maja juurde olime jõudnud, saime all sinna tuutorisse karjuda ja mardilaulu laulda ja sellest eri versioone teha, kuid Liis ei võtnud siiski nõuks meid sisse lasta, siis ei jäänud muud meil üle ja murdsime ise sisse. Õhtu jätkus maailmavallutamistega kuni varajase hommikuni. Aga seda te juba teate.

.

Tere, minu nimi on Elo. Et te mind nüüd veel paremini tundma õpiksite ja räpaseid pisiasju minust teaksite, vastan neile küsimustele, sest need ju paljastavad kõik.


Ma ...
TAHAN: tahan, et see kool ükskord juba läbi saaks! Ma ei ole juba ammu enam hingega asja juures.
OMAN: prahti.
VIHKAN: pealetükkivaid armukevades onukesi, kilepükse...tegelikult ma ei oska sellele küsimusele vastata, võin nimetada musttuhat asja, mis mulle ei meeldi või mida ma ei talu, aga sõna „vihkan” kipun kasutama hetkeliste (või natukene pikemate) emotsioonide ajel.
IGATSEN: kevadet. Sellist rohelisemat ja valgemat.
KUULEN: kuulmine on üsna korras.
KAHETSEN: mis tehtud, see tehtud.
ARMASTAN: seda porist Eestimaad ja paljusid hetki, asju, inimesi, tuuli, lõhnu, vihmasid, maitseid, helisid, päikesepaisteid, õnnestumisi ja ebaõnnestumisi selle sees.
OLEN ALATI: natuke ära.
EI OLE: Starwarsi näinud, Vormsil käinud (tahaaan!), seakeelt söönud, direktorit kallistanud, kitse lüpsnud, Suurel Munamäel käinud, paljusid asju öelnud, Erki Noolega võidu jooksnud, nii võib lõpmatuseni ju.
OLEN: Boratit näinud, Hiiumaal käinud (ohhooo), Etheli tehtud toitu söönud, võhivõõrast kallistanud, lehma lüpsnud, Pumbamäel käinud, paljusid asju öelnud, Mukiga võidu jooksnud.
TANTSIN: mõttes, päriselt, üksi, koos.
LAULAN: mõttes, päriselt, üksi, koos.
NUTAN: väga kaua aega juba pole.
KAOTAN: vahel neid kõigekõigemaid asju, mida lihtsalt niisama asendada ei saa.
KARDAN: sügavat vett, kaane ja veel paljusid asju, mida ma veel karta ei oska.
AJAN SEGI: koolis vahetreppide korrused; kõik, mis orienteerumisega seotud on.
PEAN: igasugu asju.
PEAKSIN: vähem hommikuti hilinema!

Lemmik...
NUMBER: ei ole numbriusku.
VÄRV: roheline, must, valge, sinine, pruun.
KUU: täiskuu, noorkuu, vanakuu.
LAUL: ei ole kindlat. Või siis nad muutuvad niikuinii mõne aja pärast niiet.
TOIT: hea.
JOOK: veel parem.
PUUVILI: pirn, mandariin, viinamari. Murel!

Kas sa kunagi...
SÖÖKSID PUTUKAID? meelsamini jääks tavatoidu peale.
TEEKSID BENJI-HÜPPE? jah.
TAPAKSID KELLEGI? Ah, sarkastiliseks teevad need küsimused.
TEEKSID LANGEVARJUHÜPPE? Ei tea.
KÕNNIKSID TULISTEL SÜTEL? tahaks proovida.
LÄHEKSID VÄLJA TÄIESTI VÕÕRA INIMESEGA? oleneb. Aga sees võib ka ju olla.
OLEKSID TAIMETOITLANE? ei.
KANNAKSID TRIIBULIST PLEEDI? kasvõi.
LAULAKSID KARAOKET? hahahaaa.
JOOKSEKSID PUNASE TULEGA? ma võin sinise tulega ka joosta.
PANED KELLEGI NUTMA? kas ma kunagi panen kellegi nutma? Selline küsimus ongi? Ega meelega ei paneks küll.
LÖÖKSID LAST? ah, lapsed on üldse pehme teema minu jaoks.
KÄIKSID KÜMME AASTAT VANEMAGA? Jah.

Kümme fakti:
KODULINN: on olnud, aga need on kõik kuidagi kaugeks jäänud.
JUUSTE VÄRV: kartulmidagimidagi.
JUUSTE STIIL: sassis.
SILMADE VÄRV: vahelduva pilvisusega.
KINGA NUMBER: 38-39
TUJU: mõnus.
NAHA VÄRV: sinine.
PAREMA VÕI VASAKUKÄELINE? paremba.
OLED ELANUD RIIGIST VÄLJAS? ei ole.
KES ON HETKEL SINU MÕTTES? ma ju just mõtlesin, kas ma olen elanud riigist väljas, kes siis ikka olla saab.
KUS SA VIIMATI KÄISID? Emm, Järve Selveris?Oma külmkapis?
KES ON VIIMANE INIMENE SINU VASTAMATA KÕNEDE LOETELUS? Margus.
KELLELE SA VIIMATI HELISTASID? Margusele.
KAS SA NAERATAD SAGELI? vist küll. Ma kipun igasugustele asjadele naeratama. Vahel inimestele ka.
KAS SA ARVAD, ET KEEGI MÕTLEB HETKEL SINULE? Ei arva. Öösel tavaliselt inimesed magavad. Idee poolest.
MIS ON SU TEINE NIMI? Leeni, Ülo, Elts, Õlts ja vist veel midagi.
KAS OLED KOHANUD KEDAGI KUULSAT? Tobe küsimus.
KAS OLED SÕBRALIK INIMENE? Üsnagi, ju.
KELLE VOODIS EELNEVAL ÖÖL MAGASID? Liisi diivanil. Väga hea uni oli, magasin nagu nott need õndsad tunnikesed.
MILLIST FILMI VIIMATI VAATASID? No country for old men. Omapärane ja huvitav. Nagu pealkirigi ütleb, räägib ta meestest. Ja sinu mündist, kas siis kulli või kirjaga.
MIDA TEGID EELNEVAL ÖÖL? Üritasin Astraaliat oma haardes hoida. Hommikuks tuli siiski fašistidele alla vanduda.
MIDA SA VIIMATI SÜÜA TEGID? Vahvleid.
EELISTAD PIKKADE JUUSTEGA MEHI? Pigem mitte, vist. Aga mis neist juustest ikka.
HETKELINE MUUSIKA? Clannad.
LEMMIKBÄND? Pole kindlat.
MIDA SA SUITSETAD? Midagi ei suitseta.
KAS OLED OMA ELUGA HETKEL RAHUL? Ei, ülevalpool juba mainisin.
KAS OLED TEESELNUD HAIGUST, ET MITTE KOOLI MINNA? Jah, väiksena tuli ette, sest päriselt jäin ma haigeks väga harva ja see tundus nii ebaaus.
MIDA MÄRKAD ESMALT VASTASSUGUPOOLE JUURES? Siin pole sugu ju oluline, inimesele vaatan otsa kõigepealt!
Mingid küsimused jäid veel, aga ma tüdinesin ära.

Reede, märts 7

Paus

Ma olen üks nendest tuhandetest-tuhandetest inimestest, kel tulevad õiged sõnad pärastpoole. Ma mõtlen, mitte, et need, mis öeldud said, valed või oh-jumal, ebasiirad oleksid, aga on tunne, et unustasin mõned head sõnad ütlemata, sest mulle tundub, et ma ütlesin neid liiga vähe.
Tead, kui palju pausid räägivad.
Kui Sa seda üldse lugema satud.

Kolmapäev, märts 5

Kallis jõuluvana, palun too mulle...

Ma tahan endale kolme väikest päkapikku. Esimene jookseks minu eest apteeki kui ma haige olen ning ostaks vajalikke medikamente ja muidu käiks minu eest näiteks poes ka. Ma juba kujutan ette väikest mehikest kikivarvukil üle leti raha ulatamas ja ütlemas midagi nagu: „Meie imearmas, tark, aus, hea, ilus ja osav Elo on haigeks jäänud, palun talle midagi kurgule ja siis valuvaigisteid ka ning kuna ta vanaema oivaline teekapp on 300 kilomeetri kaugusel, siis palun seda üheksavägiseteed ka palun!” Teine oskaks mulle teha iga õhtu sooja toitu kuigi mul pliiti pole. Ja kolmas, tema koristaks mu tuba ning teeks mulle pidevalt teed kui ma haige olen. Ah, see kolmas polegi nii oluline, koristada võin ise ka ning mul pole midagi selle anarhia vastu, mis mul siin pisikesel territooriumil valitseb. Ma tean, et mu sõrmus on laua all, 5 krooni „Väikese Printsi” vahel ja „Väike Prints” riidehunniku all.
Nii mul lähebki.