Laupäev, mai 31

"...ja igatsedes ootan ma!"

Kummaline nädal. Mu mõistus on ülekeenud - ma unustan, ajan segamini, rabelen kus pole vaja ja viskan jalad seinale kus tegelikult peaks jooksma. Eksamipäevade segiajamisest kuni selleni, et tund aega varem (ja veel vale) rongi peale jooksen.
Nõnda veetsin Keilas meeldivalt aega järgmist rongi oodates. Istumiseks leidsin vist kõige asotsiaalsema koha. Vana lagunenud perrooni suitsukonide ja süljelärakatega kaetud trepil punusin Liisa veinipudelile lillepärga ja kuulasin muusikat, kuhu mõne aja pärast astus üks vanem mees, töökindad käes ja traksipüksid jalas. Veidike tuikudes vaatas ta häbelikult oma kulunud botaste ninasid ja rääkis midagi. Võtsin klapid peast just sel hetkel kui tagasihoidliku onu suust kõlas viimane rida mingist läägest luuletusest. Natuke aega pärast vaikust, endiselt botaseninasid vaadates, pobises ta midagi „Ega ma tavaliselt kõigile luuletusi ei loe…” ja kõndis kiirelt ära. Istusin mõnda aega hämmeldnunult ning hakkasin uuesti muusikat kuulama. Varsti astus mu juurde järgmine vanem härrasmees, selgelt joobes ja sinine nokamüts peas. Sõnagi lausumata hakkas ta laulma armastusest ja igatsusest nõretavat laulukest. Ma püüdsin teha kõigest väest oma mida-sa-siit-veel-tahad-nägu, aga ma ei suutnud, hakkasin kõva häälega naerma ja korjasin oma kotid kokku ja läksin ära. Lillepärja unustasin trepile.
Ma arvan, et see on märk saatuselt, et mulle sellised jorjemid kogu aeg ette satuvad. Vot sellisele ma ükspäev lähengi!

Neljapäev, mai 22

Siitpoolt

Kristjan ütleb:
teil folgihipidel polegi pastlalõikeid jms etnovärki sünnist saati tätoveeritud kehale?
Kristjan ütleb:
wtf




Kui keegi mind homsest kuni järgmise reedeni kusagil näeb, siis ajage mind koju. Välja arvatud laupäeval korraks Saue folgil.



Ühed järjekordsed pildid Hätalt (see nimi hakkab juba suupäraseks saama)http://public.fotki.com/mudalomp/hta-16-18-mai/

Neljapäev, mai 15

.

Ma ei jaksa enam öelda "Ma ei tea."
Palun, aitab.

Teisipäev, mai 13

.

Täna laulsin vist viimast korda koos kooriga. "Laualinade" ajal vaatasin korraks kitra mängiva Helena selja taha kitsukesest aknast välja, muru peal tantsis üksik kilekott kaasa.

Pärast ütles Viimsi koorijuht: "Halvad inimesed ei saa muusikaga tegeleda. Need on ikka head inimesed, kes seda teevad." See kõlas nii ilusasti, et ma mõtlesin, et ma usun seda.

Esmaspäev, mai 12

Heei-jaa, tuui-jaa

Selline nägi välja Pille jalg laupäeva õhtuks. Ega minu oma palju alla jäänud.




















Ma jõudsin küll hiljem kui teised, aga sellegipoolest sain pühapäevaks kätte oma villid, kriimustused, valusa selja ja katkise pöidla. Niisiis talgud läksid igati asja ette. Õhtul võtsime palju sauna ja jooksime tiigi vahet ning laulsime. Pärast öösel Kassinurmes tagasi istusime lõkke ääres, ajasime juttu, mängisime parmupilli, kiikusime, laulsime veel ja mingi aeg isegi magasime. Järgmisel päeval koorisime veel natuke palke (seekord rahulikus tempos ja poisid isegi ei teinud aja peale). Kassinurmest lahkumine oli päris huvitav, hakkasime Kristjaniga hääletama, aga kuna me olime kuskil külavaheteel, ei suutnud me otsustada, kas on parem hääletada 40 kilti tagasi Tartusse, kust saab kindla Tartu-Tallinn maantee peale või hääletame külateid pidi otse Tallinna. Tegime nii, et mina jäin ühele poole teed ja tema teisele poole ning hakkasime hääletama otsusega, et kummal pool auto peatub sinna läheme. Joppas minul ning napisõnaline vene härra ütles, et ta sõidab Tallinna. Ma ei suutnud uskuda, et meil nii vedas, et esimese autoga pärapõrgu teel otse Tallinna saame. Oligi nii, et selle juurde käis üks AGA. "Njeet, Jõgeva-Rakvere-Narva-Sillamäe-Tallinn!" "Aaaaa". Vene härra lasi meile kassetilt 90ndate megahüperdiskohitte, mille kõigi sõnum oli gimmi-gimmi-gimmi. Mul hakkas nii naljakas, et üritasin kogu aeg keskendunult aknast välja vaadata ja mitte kõva häälega naerma hakata. Saime järgmisel pärapõrgu teel maha ning hakkasime uuesti hääletama. Ümberringi mets ja üksik sirge tee, sellel teel istusime ja praadisime end ligi tund aega ning kaalusime oma ööle jäämise võimalusi kuni poolkogemata peatus üks auto, millele end peale rääkisime. Juht, üks noor naine, ütles samuti, et ta täiesti juhuslikult sattus sellele teele, aga kui sildid aeg-ajalt näitasid, et siit saab Tallinna, no mis siis vastu vaielda.
Kellele olen unustanud anda: http://public.fotki.com/mudalomp/kassinurme-talgud-9/


Ah reede, oh reedel oli ka üks saun, kõige Keskmaalikum saun, kus ma käinud olen. See oli Anetheli ja Robimaci juures metsa sees, õues oli juba pime ning kuupaistel otsisime jõge, õhus oli sellist müstilisust, ununes, et me oleme kusagil Kolga lähedal Harjumaal, vaid hoopis Maakonnas, kääbikute juures. Kaugemal eemal kostus lõkke äärest päkapike, kääbikute ja inimeste jutuvada ja hüüatusi meie suunas. Neli haldjat ja üks nõid käisid saunas.

Esmaspäev, mai 5

Maailmad

Laupäeval sõitsin ühe huvitava autoga ja siis jõudsin ühte teise maailma. Kettamaailm oli see. Ja minu nimeks sai Malme nagu malm, malmist pott, ainult ei ole nii pehme l-iga. Sellega riimub valve. Majaemand ütles mulle Mammu, vahel Fiona. Ja sõber oli mul ka, sõbra nimi oli Fiona. Ta oli peaaegu samasugune kui mina ja sellepärast olingi ma vahel Fiona. Palju inimesi käis meie juures ja neil olid kõhud tühjad ka. Siis me andsime neile Proua Gogoli Gumbosid ja Nännijooke Ilma Üllatuseta ning isegi võluritel sai vist kõht täis. Kui mind kimbutasid õmblejad, siis Fionat häiris krahvinna seltsidaam-teenijanna; nõnda saime nad oma salajasse tuppa sokutatud. Majaemand oli hästi tore, kui ta poleks öö hakuks ära keeranud. Siilid solvusid meie peale (no neist ei või ikka kunagi aru saada) ja mõned külastajad nõudsid liiga palju. Ega see mingi luksvilla ole!
Maailm on ikka üks põnev koht.