teisipäev, juuli 23

Laose jätk


Luang Namtha'sse jääme siiski kauemaks. Päeval rendime rolleri ja vurame lahedalasuvates külades ringi ja uudistame koski, templeid, inimesi, kasse, koeri, lapsi - ühesõnaga kõike mida silm haarab. Arvatavasti vaga loll komme, aga terve reisi kestel pidime ikka ja alati peatuma ning vastutulevale kiisule, kitsele, koerale või hobusele pai tegema, olgu ta kodutu voi mitte (siin ei tea iial).
Ühel päeval käime kohalikul turul (siin linnas supermarketeid ei eksisteeri), vaatlesin erinevaid põnevaid juurikaid-vilju ning ostsin paar põneva väljanägemisega puuvilja. Prantsuse mõjul on tuupiliseks magustoiduks baguette'i meenutav sai kondenspiimaga. Laos ei ole kohe kindlasti tuntud oma toidukultuuri poolest - enamasti sööme baguette'i-saia hommikusoogiks ning tai-toidu koopiaid ohtusoogiks. Pad thai, mis ma siin sain, kuulub kindlasti halvimate top kümnesse.
Õhtuti, nagu juba kombeks, istume valikohvikus, ruupame õlu ning einetame sumedas hamaruses. Ühel õhtul läheme aga ööturule, kus pakutakse kõike head-paremat ja halvimat kohutaiteks. Ma tellin ühelt tädilt kemüüse, mis tal potis on ning oma lastele jagab - kohalik toit ikkagi. Nii piinlik, aga kemüüse maitses üsna läilalt ning S-i turistikindel "spring rolls" on nii palju parem. Ühe leti juures pakutakse õlis praetud rohutirtse. S lööb põnnama, aga et 'ära teha' pistan rohutirtsu suhu, närin veidi ning läinud ta ongi. Maitses nagu õli. 
Järgmisel päeval vaatame, kuhu bussid meid viia tahavad. Suund on pealinna, Vientiane poole, aga otse minek võtab liiga kaua. Poole tee peale jääb Luang Prabang...