Kolmapäev, aprill 30

Saue, mu arrrm!

Kui ma siia kümnenda alguses elama asusin, tundsid mitmed mulle kaasa, sest üksi pidavat nii hirmus elada olema. Ja et soe toit ei ootagi õhtul laual. Ja ikkagi – üksi!!!
Ma ei võtnud neid jutte kuulda ja elasin õnnelikult – üksi!
Siiamaani. Vabadus.
Mõnel ööl kõnnin naabrite katusel. See on paarismaja ja ühest minu aknast saab otse nende katusele. Ma ei saa aru, miks nad seda ei kasuta, ma armastan seda katust. Ise olen näinud neid seda katust kasutamas ühe korra, kui naabrionu pani satipanni üles. Muul ajal on uks kinni pitseeritud. Vahel ma päris katusele ei lähegi, kõigutan aknalaual jalgu ja nuusutan öist õhku. Kui ma suitsetaksin, siis tossutaksin seal aknalaual; viimati näiteks sõin selle asemel redist ja kõigutasin jalgu. Ja nuusutasin õhku. Vähem luuleline, kuid siiski. Nendel hetkedel ma armastan maailma ja miski ei suuda mind häirida, kui mitte see üks tänavalatern oma valgusega. Kui palju olen ma kavandanud selle puruks viskamist.
Kui ma katusel ei ole, siis ma vahel jalutan öösel väljas. Öösiti ei ole Sauel teisi inimesi, mis mulle meeldib. Reedeti ja laupäeviti muidugi on, aga siis ei ole tavaliselt mind. Eile öösel näiteks jalutasin ka. Vahel tibutas natukene vihma ja see tõi sellise niiskete tolmuste tänavate lõhna õhku, kirkiuplatsil istus pingil tüdruk ja nuttis, ühel tänaval hüppas põõsast välja kass, üks koer haukus. Tühjal ristmikul tuli mul mõte minna Kirke maja juurde, olin niigi juba poolel teel. Tahtsin talle helistada, aga avastasin, et olin telefoni maha jätnud. Maja juurde jõudnud, mõtlesin teha julgestusringi enne, kui oma eluga riskima hakkan. Sealt sain ka näha, kas Kirke üldse kodus on, äkki on ta „minu juures” või midagi. Korjasin taskusse kivikesi ja kuulasin julgestusmuusikat (panin mängima vaprate viikingite loo, see Tyr´i mistapealkirioliginüüd oma, teate küll). Maja ees hingasin sisse ja ronisin üle värava ning lippasin kuuri juurde, sest seal pool pole neil automaatvalgustust. Üritasin mitte mõelda sellele, et vahele jäämise korral laseb Kirke isa oma püssiga mu lihtsalt maha, mulle tuli meelde, et väikesest saati on üheks mu hirmuks peale sügava vee olnud just Kirke isa. Ja on siiamaani. Niisiis jõudsin taha hoovi Kirke akna alla, kuid, kuuuid otse Kirke akna all (mis asub teisel korrusel) on köögiaken ning kellelgi oli kogu selle aja jooksul, kui ma kivikestega Krike akent püüdsin tabada, jube nälg, sest käidi vähemalt neli korda köögis ning ma pidin iga kord südamerabanduse saama. Kirke muidugi ei kuulnud minu meeleheitlikke katseid ning peagi said mul kivid ka otsa, leidsin küll uusi, aga siis hakkas mul Kirke isa suure armastusega kasvatatud ja pöetud murust kahju. Kirke isa muru teeb vist kogu Vana-Keila mnt majade murudele silmad ette, mulle tulid meelde need sajad korrad, kui ma oma toas teleka pidin kõvemaks keerama, sest Kirke isa niitis jällegi oma aias. Samal ajal vohas meie aias rõõmsalt mitmenädalane muru, mida vahel kogemata mõnel meelde tuli piirata. Pärast paarikümneminutilist katsetust andsin alla ja hiilisin tagasi maja ette ning ronisin üle värava nagu ennegi. Vähemalt olin oma adrenaliinilaksu kätte saanud ja samas siiski ellu jäänud, kivid nopib Kirke isa arvatavasti oma murult ära ja kõik elavad õnnelikult edasi.
________________

Nostalgitsen sellepärast, et varsti saab kool läbi ja ma pean ära kolima. Siis ei satu enam veidi vindisena tammikus koduteed leidma, ärajooksnud koera püüdma, nõiaonni, üksi või koos tulema-minema öösiti-varahommikuti. Meie kiigeplats, meie purskaev, meie perearstikeskus. Pipralõhn. Kodupood Kaubakeskus (Kaubakas, Kaups).
Kui ma saaks, siis ma elaks siin kevadeti. Talvel elaks vanematekodus, sest seal on soe ja hubane. Suvel elaks kõikjal ja sügisel...sügisel ma elaks Pärnus. Ühes puumajas seal jõe ääres (mitte ülejõe!), kus on tänaval veel munakivid ja nurga taga asub väike pood, kus kunagi midagi ei ole.

Esmaspäev, aprill 28

Ja seda ma ka aru ei saa, et kui kaua meiega naljatatakse sellise ilmaga. Millal lumi maha tuleb.

Siia tuleb pealkiri mõelda

Mu kontol on 47 krooni. Ma ei saa nendest numbritest ikka aru, miks ta küll järjest kahaneb, võiks ju suuremaks minna!


Muide, te head, kes te mulle vahel toiduabi pakute, mu külmkapp on limiteeritud:


Reede, aprill 25

Veidrad hetked

Kevad on käes. Sest ma nägin esimest palja ülakehaga meest tänaval. Tegelikult nägin esimest liblikat ka. Kollane oli. Eelmisel aastal oli kirju. Üleeelmisel oli mingisugune hall ööliblikas.
Tuuseldasin täna linna peal ringi, olin hirmus vihane maailma ja tehnika peale. Päike paistis kogu aeg silma, palav oli, kõht oli tühi ja vihapisarad jooksid mööda põski alla. Kui olin alla andnud ja Balti jaama poole jalutasin, endiselt päike ja pisarad silmis, hüüdis keegi kuskilt „Eeelooo!” nägin ülirõõmsat Riinat, kes mulle vastu kõndis, naeratasin talle korraks ja andsin kommi, ta ütles "Nii nunnu!", kõndisin rongi peale edasi. Rongis paistis päike silma, üritasin talle vastu paista, minu vastas istus vene noormees, kes õlut(/õlle, midaiganes) rüüpas ja vahepeal mulle otsa vaatama jäi, järgmisel pingil kuulas väike nokamütsiga poiss muusikat ja sosistas vaikselt kaasa, ülejärgmises pingis üks mees magas, tema kõrval istus tädike sadade kilekottidega. Klappidest tuli mul parasjagu tõsipatriootlik Nõukogude koor venekeelse lauluga. Selle laululõigu sobimatus tollesse hetke, tollasesse valgusesse ja minu meelelaadi oli nii ebanormaalne, et oleksin tahtnud selle hetke salvestada. Kausta Veidrad hetked.

Kolmapäev, aprill 23

teisipäeval

Päike paistis terve päeva ja kuivatas meie riideid.
Meie klassiga juhtus nii, et me avastasime üksteist alles siis, kui viimased koolitunnid istutud said ja tutipäev kätte jõudis. (Osad jõudsid esimest korda rääkida nendega, kellega seda seni veel teinud ei olnud.) Istusime Sandri juures, meenutasime vanu aegu, jooksime aias ringi, naersime, rääkisime, saime päikest, tantsisime, kallistasime, (laulsime). Õhtuhämaruses külmetasime koos pargis ja lehvitasime vene keele õpetajale, kes pesu kuivama pani. Siis tundus, et on õige aeg ära minna, enne, kui seltskonnad katki hakkavad minema ja ennast kuhugi jagama peab. Pauli ja Helenaga jalutasime lõdisedes ära, varsti keeras Helena oma tänavale ja siis peagi Paul oma kodutänavale ning mina lippasin veel meie armsasse ühe x-ga Maximasse, ostsin jogurti ja ploomi-küpsise šokolaadi (poemüüja nimi oli Arina) toppisin asjad oma karupoeg Puhhiga seljakotti, jõudsin korraks tunda piinlikkust oma totaka riietuse üle ja jooksin koju.
Huvitav, mis meist paari aasta pärast saab? Ma arvan, et ma jään edaspidi suhtlema vaid mõne inimesega. Me oleme kõik nii erinevad, paljudega ei olegi midagi peale õppimise rääkida. Paljudega ei ole peaaegu mitte midagi rääkida. Ja on muidugi neid, kelleta oleks kool ja kooliväline palju igavam olnud.


______________________

Magasin halvasti. Nägin unes ühte inimest, kes minuga rääkis, aga kellele ma vastata ei saanud, oleksin nagu kinni seotud olnud. Siiamaani on selline tunne, et ma peaksin temaga rääkima. Unenäod tulevad ja koputavad vahel südamele, hiljuti nägin veel ühte inimest unes, kellele pole ammu kirjutanud, siis oli mul nii kiire, et ma ei pööranud sellele mingit tähelepanu, nüüd on küll aeg.

Kolmapäev, aprill 16

.

Koristan ja kuulan klassikalist muusikat. Mingit klassikalist, sest ma ei tea, mis see on. Kusagilt filmist. Kunagi, kui ma seitse-kaheksa olin, ei suutnud ma klassikalist muusikat kuulata. Ükskõik mis mängis, ajas nutma. Aga praegu ma ei nuta, ma koristan. Tegelikult lükkan ebameeldivamaid kohustusi edasi. Maja ees on meil suur sinine tünn, kuhu inimesed toovad oma taarat, keegi kolistab seal nii, et pudelite kõlin ja metalli kaja, kui ta oma koha leiab kostab minu juurdegi. No kes viib taarat ära kell pool üks öösel?
No kes koristab tuba kell pool üks öösel?

Teisipäev, aprill 15

assonantsides

Sodisin kirjanduses vihikusse gei miki hiire. Helena ütles selle peale, et mu mõistus on piiritu.

Kui ma viitsin, siis lähen poodi ja ostan hapukoort. Mul on moosi. „Maailma lihtsaim ja parim magustoit” nagu ütles kunagi Ave Alavainu ja suundus siis oma külmkapi poole hapukoort tooma.

Reede, aprill 11

Who´s going to Tartu?

Magasin paar tunnikest. Kass magas varvastel. Ma olen sellest nädalast (ja nendest hommikuni üleval istumistest) nii väsinud, et magaks heaga veel.
Aga on reede. Reedeti ollakse sotsiaalsed. Ehk siis varsti peaks tulema Karli auto.

Unetus, tähtajad, nende edasilükkamine, raamatud, jubedad unenäod, süütunne, tähtajad, matemaatika proovieksam, uurimustöö, ettekanded, teeme näidendit-ei tee- teeme ikka-vist ikka ei tee, tähtajad, unevajadus, näidendiproovid, linnas jooksmised, õmblemine, uurimustöö, kellaajad-prooviajad- rongiajad-tähtajad- a j a d !

Aga ma arvan, et ma voolan sellest kõigest läbi. Seda ma oskan.

____________________

Täna otsustasime, et tundidesse ei lähe ja harjutasime näidendit. Ma harjutasin ratta lenksul püsimist. See tähendab, et vurasime rahvast täis koridorides ringi ja üritasime mitte ümber käia.
Sõiduriist ise oli selline:



______________________________

Mind ajab viimasel ajal närvi tühijutt. Seda on nii palju. Tasa.

Pühapäev, aprill 6

nje prjanis!

Sõitsin unes kogemata rongiga Moskvasse. Seal purssisin kohalike hammasrataste vahele jäänud inimestega vene keelt rääkida. Siis helistasin igaks juhuks vanematele ja teatasin, et ma olen praegu Moskvas, aga ärge muretsege, otsin kuskilt raha ja sõidan õhtul tagasi!

Õhk

Õhkõhkõhkõhkõhkõhkõhkõhkõhkõhkõhkõhkõhk.

Õhk.

Reede, aprill 4

Vahepeal

Rongis istusid mu kõrval ema ja tütar. Tüdruk oli umbes 15. Ema lahendas ristsõna, tüdruk kuulas muusikat. Järsku hakkas ema tüdrukuga pahandama: „Miks sa raiskad aega ja kuulad muusikat! Jäädki niiviisi lolliks, lahenda ristsõnu!” Tütar viskas midagi: „Ma ei viitsi, mulle ei meeldi.” Ema seepeale: „Homme ostan sulle ristsõnad ja sa pead kõik ära lahendama! Ei ole siin mingit niisama vedelemist.”
Edasi möödus sõit vaikuses. Ema lahendas usinalt ristsõnu, tundes end targana ja tütar kuulas muusikat.