Õõõõh.

Ma olen siin palju tundlikum kui muidu. Ma võin hakata nutma triikimise ajal lolle reaalsaateid vaadates, kus kasutatakse lapsi ja filmitakse, kuidas nad pingelistes olukordades üksteisele ninna kargavad ja nutavad.
Täna oli alles päev. Tavaliselt on reeded kõige lihtsamad ja plaanisingi vara lõpetada, kuid muidugi mitte täna. Tahtsin lõunaks Luke´ile ja tema sõbrale Billy`le teha korralikuma lõuna kui 15 minutit võtvad järjekordsed spagetid ja ketsup. Tahtsin teha kartuliputru! Päris kartuliputru. Aega oli vähe ja teha veel palju. Koorisin kiiruga kartulid, panin keema. Samal ajal tolmuimesin alumist korrust, kui kartulid pliidil üle keesid. Siis tõmbasin tolmuimejasse kassi kollase sulepaela. Kui ahjus praadisid kananagitsad, koukisin mina seda imemasinat lahti. Olles üleni tolmune, sain selle mõttetu mängupaela lõpuks välja. Kui olin jõudnud juba toidu tõstmiseni lauale, tuli Luke minu käest küsima "Eem, Elo, do you know what Molly did?" Kõuts oli ümber ajanud lillepoti minu värskelt huuverdatud põrandale. Kõik oli mulda täis. Kui poisid sõid, jõudis kass ka verandal ühe poti ümber ajada, seal oli nüüd paras mullahunnik. Luke pani Molly utility tuppa kinni ja mina hakkasin siis aga uuesti tolmuimejaga mässama. Tagatipuks olin teinud putru umbes kaks korda rohkem, kui vaja oli ja muidugi sõid poisid ainult paar ampsu. (Nagitsad olid see-eest läinud.) Tee veel korralikult süüa.

Nüüd ma kavatsen magada tunnikese ja siis lähen Mari-Liisiga puppi. Ööbin tema juures. On Halloween ja reede. Ma arvan, et saab päris kirev olema.

.

Kas te teate, kuidas kõlab sõna "parmupill" soome keeles?
Perverssed naabrid.

Oravate linnast

Rahet sajab, aeg ajalt välgutab ja müristab. Kogu hoov on valge, kummaline, mul oligi täna selline talvetunne. Kuid siiski pigem sellepärast, et kellakeeramistega läheb siin juba poole viiest pimedaks. Varajane pimedus tekitab alati sellise talvise ja rahuliku tunde õhku. Kõik katused ja teed on paksu valge kihi all. Mu tuba asub kolme küljega majast väljaspool, seega kõik seinad krabisevad salapäraselt (ja mu tuba on ka kõige jahedam tänu sellele). Ma veel tahtsin välja jalutama minna.

Seda, et mul läheb hästi. Seda tahtsin öelda.

Peale rahe lastakse juba teist õhtut igal pool rakette, see on midagi nagu paar päeva enne aastavahetust ja mõned päevad pärast, kui avastatakse, et võiks veel midagi taeva poole lennutada.

Nägin Maikenit ja Mari-Liisi nädalavahel. Laupäeval ööbis Maiks minu juures. Meil olid esmaspäevani sugulased Iirimaalt külas, seega maja oli igati rahvast täis. Päeval ja õhtupoolikul kolasime linna peal ringi. London on kuradi kallis linn!

Nüüd on juba nagu sõda lahti, iga nurga peal lastakse ilutulestikku. Oma aknakesest näen vähemalt kaheksat kohta ning nende asukohad on pidevas muutumises, aga paugud ja kõminad käivad ümberringi. Hullumaja. Lisaks veel aeg-ajalt politsei-kiirabi sireenid. Natukene võõras tunne on, London tähistab ühtselt midagi ja mul pole õrna aimugi, mis see on.

___________

Ma ei saa endiselt neist rebastest üle. Nägin täna unes ka rebast, too hammustas mind paremast jalast, lihtsalt kättemaksuks, sest olin varemalt ta saagi (pahaaimamatu jänese) eemale peletanud järsult karjuma hakkamisega. Hommikul jõin verandal teed ja vaatasin, kuidas jälle üks rebane hoovis lesib. Jäin teda vahtima ja ta hakkas end vist ebamugavalt tundma ning kui ma püsti tõusin, oli ta järsku püsti ja kiirustas kõrvalaeda, longates tugevalt oma paremat jalga.

Blaah

Igav on. Seega kirjutan midagi. Briti televisioon on erakordselt totakas. Vaatan bbc 1-st saadet, kus saatejuht otsib koos ühe vanamehega mullast vihmausse. Põnev. Tõsise ja tähtsa ilmega mees räägib poliitikast Big Ben taustaks. Ma vaatan Big Beni.

Pere ei söö eriti midagi nii, et ostan endale ise süüa. Samas ma ei oska endale midagi osta, sest kõik toidud tunduvad nii eemaletõukavad. Vaatasin mingeid vorste-sinke. Need nägid kõik jubedad välja. Ostsin hoopis ühe kartuli ja porgandi. Ma ei ole terve päeva midagi söönud. Hommikul tegin kaks röstsaia moosiga ja teed. Pere sööb pastat. Ja siis pastat. Pastat. Michael sööb hommikuti maisihelbeid piimaga ja Luke viinamarju ja imepisikese tuubi maasikajogurtit. Luke on imearmas, ta tahtis täna juustukooki teha (isegi selleks on karbi sisse ära pakendatud koostisosad, mille saab poest osta, sinu asi on lihtsalt pakendilt juhendit lugeda). Michael oli terve päeva ragbit ja siis kriketit mängimas. Ma ei tee neil mängudel erilist vahet, aga ma pean teadma, millised riided millisesse trenni lähevad. Hardy on igavene paks ja vana bossy kass, kes kas magab või jalutab õues ringi. Mööda maja jookseb ringi kassipoeg Molly, kes on päikesekiir ise.

Siin on muidu nii, et nö peatänaval on nunnud kivimajad-kivimajad-kivimajad, bussipeatus, üksteise otsa topitud kitsad toidupoekesed, apteek, juuksur, nunnud kivimajad-kivimajad-kivimajad jne. Peatänavalt kõrvale viivad väikesed tänavad jällegi nunnude kivimajadega. Ühes neist kõrvaltänavatest elan ka mina.

Ühes pisikeses juudipoes nägin müügil leiba! Kaup oli Poolast, see leib nägi peaaegu nagu leib välja, selline helepruun. Igatahes parem kui need lõputud saiad, mis siin on. Seal oli pisikeses pudelis müüa ka keefiri! Ma oleksin pidanud ikka kama kaasa võtma.
Jalutasin täna ligi kaks tundi ümbruskonnas ringi, unustasin salli ja kindad koju. Samal ajal sõitsid mulle ratastega vastu lapsed, seljas ainult t-särk ja lühikesed püksid! Jube! Judinad käivad läbi iga kord, kui mõni turbaniga mees mind pikemalt vaatama jääb kui normaalne on.

Uimerdasin terve päeva ringi, midagi tarka ei teinud. Monica oli kah siin, seega oli lihtne, homme on tegusam päev. Ja Monica läheb ära. (Õumaigaad.) Muide, ta on tšehh, kirusime koos inglaste erakordselt halbade toitumisharjumuste üle. Homme saan oma tuppa kolida ja end lahti pakendada. Ei jõua ära oodata.

Kerge ülevaade siis uudishimulikele :)

Hellöüü

Istun siin lennujaamas jaapanlastega. Kummaline on. Nende ilusad, väikesed ja läikivad mäkid varjutavad minu tolmust üsapuutrit, aga eks ma näe ise ka välja luitunum, kui nende viksid ülikonnad. Inimesed traavivad ringi, mul on tunne, et peaksin ka ringi traavima. Lähen ostan juua. 150 gr jogurtit maksab siin 20 krooni. Tule taevas appi.
Päike paistab ja vaibal pole ainsatki purutükikest.

Päikest!

Kaadrid seriaalist "Elo viimsed päevad"

Idatee Värdjad jätavad alati märgi maha.













Tee Hirsiku Veera mano pole lihtne.

Orava-Tartu kell 6.30. Veel on vabu kohti!

Plahvatanud hakkliha.

Ugrimugri ja liuglemine erinevate uste vahelt sisse, mis meile mõeldud pole. Võõras vein ja võõras söök! (Võõras tants ja võõras trall!)














Sügisesed pargid.

J´aime!

ZEF !

Ehk teisisõnu prantsuse jumalad.

Oioi.

Leidsin arvutis tuhnides ühe vana kirjutise mu kunagisest blogist. Asjaosalistel on ehk huvitav meenutada. Sellest on AASTAID.

Tartu poris 4-5 märts

Aga Tartu pori on midagi hoopis muud, kui Tallinna pori. Niisiis minu nädalavahetus möödus seal. Hakkasime laupäeva hommikul minema. Tegelikult me eriti ei uskunud, et meid keegi tahaks auto peale võtta, kui meil on meie kotid, kitarrid, viiulid, tamburiinid...Aga oli õnne ja jõudsime kohale. Tartu porri. Sõime Krooksus ning tervitused sellele kergelt joobes mehele, kes lubas Raulile 500 krooni anda, kui ta "Mariat" viiulil mängiks. Otsisime Urgu. Leidsime Uru. Käisin esimest korda ning minu mälestus sellest on kui kilet täis topitud kosmoselaevast. Kõik seinad olid kilega kaetud. Lugesime minuteid Garmarna kontserdini. Ja vaidlesime, kelle pilt on termosekannu põhjas. Lõpuks pika vaidlemise peale (ja teistelt nõu küsimise saadusena) nõustuti, et selle peegelduse peal olen ikka mina. Garmarna kontsert oli kihvt-kihvt-kihvt. Jõudsime sinna isegi ilma luumurdude-marrastusteta. (Kihvt-kihvt-kihvt.) Peale kontserti jõlkusime natukene niisama ringi, lasime liugu ja laulsime. Peale ühte telefonikõne tuli välja, et Kirves (ja tema kitarr) otsustas siiski meiega liituda. Läksime poodi süüa ostma. Seal suutsime lõpuks jõuda otsusele, et Urus teeme pannkooke.Urgu jõudes kosmose-larp veel käis. Muusika, mida seal mängiti oli kohe eriti sürr. Enne peaaegu tühi olnud Urg oli täitunud tulnukate-hõbedastes-kuldsetes kostüümides inimestega. Istusime niisama, igaühel oma pill ja üritasime neid häälde saada ja kõike muud. Mingi hetk otsisime üles köögi ning kärsatasime seda natukene. Nimelt köök oli niiii must ja rokane, et pliit oskas ainult suitsu sisse ajada. Kui tulnukate larpimine läbi sai, oli lõpuks võimalik ka oma pillimängu kuulda. Kusagil kella kahe ajal otsustasime Eglega pannkooke tegema hakata. Selleks ajaks oli Urg juba ainuüksi meie päralt. Kuna köök oli nii must, otsustasime Eglega seal korda luua. Lõpuks kukkus asi siiski välja nii, et tema koristas ja mina tegin pannkooke (enne kui Raul, kõikvõimas, hiilgama tuli). Kuskil kella kolmeks said need ka valmis. Hommikul laulsime veel natuke ja esimesena lahkus Kirves, siis varsti läksime meiegi. Raul siiski jäi veel natukeseks Tartusse. Meie Eglega hääletasime. Kusjuures, peale võtmiseks pidime tervelt kolm korda oma energiat käe tõstmisele kulutama. Lõpuks jõudsime tagasi Tallinna porri. Ootasime lennujaamas bussi ning ilkusime infoteavitajate aksendi üle.