esmaspäev, jaanuar 28

Pingyao

Tagasi Hiinasse.


Pekingist soitsime oorongiga 9 tundi jargmisesse sihtpunkti - Pingyao'sse, vaike iidne linnake. Pingyao rabas meid jalust, kylmaga! Pekingi leebe ilm pani meid uskuma, et ylejaanud Hiina saab monusas 10 + kraadises soojas mooda saata. Raudteejaamas saime kohe tuttavaks teiste "valgetega", kes rongi pealt maha sadasid - hollandlane Tom, Christine Hondurasest ja Nancy, vanem naisterahvas, kes osutus uskumatuks nuhtluseks kogu seltskonnale. Naljakas oli see, et nii Sam kui Tom olid eelnevalt, yksteist veel tundmata, seda daami Pekingis aidanud - Sam raakis talle sellest linnast kui jargmisest kohast, kuhu peale Pekingit suunduda ning Tom aitas aitas sel daamil pileti samale rongile osta. Nii, et see oli kohati meie enda syy, hehe. Varahommikul hostelisse joudes, esimese asjana, panime koik riided, mis vahegi kotis leidusid endale selga ja asusime ratastel linna uurima. Lummatud selle linna ehedast iidsusest, sai tohutult pilte tehtud. Just sellisena olin ma Hiinat endale ette kujutanud, pilt, mida tanapaeval enam naljalt ei kohta. Jargmisel paeval yhines meie kambaga Pete Londonist. Jallegi rataste seljas, uurisime linna vanade myyride vahel ringi. Yhest poest suutsime leida kohalikku likoori, mis lohnas nagu roosivesi. Parajalt kange, sai "happy juice" meie sobraks kylmaga voitluseks. Mahlast lobusatena, sõitsime tuk-tuki laadse masinaga sööma. Restoranis menüüd nähes, tekkis kõigil peale minu suur soov kultuuri lähemalt tundma õppimise soov ning kaaluti tõsiselt kassi- ning koeraprae tellimist. Õnneks jäi see siiski tegemata, kuid polnud viga, meie näpuga näidatud piltide järgi saabunud horgutised olid piisavalt kummalised (ja üldse mitte heas mõttes), et nendega piirduda. Yks nendest oli näiteks taldrikutais külma kanakondi tükke koos mõningase liha ja syldilaadse tarretisega. Mind, kui eestlasena, see sylt nii vaga ei häirinud kui need kondi ja liigeste tükid.


Hiljem otsustasime tagasi jalutada, tanavavalgustuse puudumisel olid tanavad kottpimedad ja tyhjad. Isegi kambakesi olles tunnistasime, et paris kõhe oleks siin elada. Temperatuur oli kibekylm ning sees, kytte puudumisel, pea samad kraadid.


Teisel õhtul aga liitus meiega hiinlane Jamie, kes tegi meie elu kõvasti kergemaks, läksime tema soovitusel hotpot restorani. Kui ma õigesti mäletan, maksame me 4 euri nägu, et süüa ja juua (õlu!) nii palju kui jaksame.

Ja ysna pea oligi aeg kambakesi sydaoisele rongile asuda, et järgmise päeva keskmeks Xi'ani jõuda.





Kylmunud ent entusiastlikud (Christine'i pilt)
Ylalt teine pilt on Sami tehtud

laupäev, jaanuar 26

Head austraalia paeva!

Hommikul kell 8 aratati meid julmalt yles (olles lennust siiamaani toibumata), sest tana ei olnud mitte tavaline paev. Bob oli juba kell 6 hommikul austraalia lipuga bokserite vael oue peal poseerinud, nyyd oli vaja vaid meid yles saada ja autoga ookeani aarde piknikku pidama suunduda, sest on ju ometi austraalia paev - paev, mil esimene valge jalalaba siia mandrile astus. Enamus austraalialasi peab seda lihtsalt toredaks paevaks, mil oma patriootsust valja naidata ning grillida, teised jalle neavad paeva pahameeles, sest tollane valge jalalaba toi rohkelt kannatusi kohalikele - aborigeenidele. Sellise depressiivse varjundiga paeva pidutsemine toob palju segaseid tundeid ja eriarusaamasid austraallaste seas, kuid keegi ei taha oelda ei lisa vabale paevale.
Taitsa lopus on pilt tintownist, nimi on ysna loogiline, sest need majad asuvad otse mere aares, ymbritsetuna liivaluidetest, on sona otseses mottes plekist karbid. Aastaid tagasi tasuta rajatud hooned on tanapaeval keelatud, need, mis eksisteerivad voivad olla, kuid neile ei tohi rajada juurdeehitisi ega myya. Edasi p2randades, elavad inimesed endiselt neis konservipurkides, aga mis h2da, vaade loputule ooekanile on imeline.
Tagasiteel nagin kangurud ka ara, jarve aares peesitas neid lausa 13 tykki :)





pühapäev, jaanuar 20

As you walk and eat and travel, be where you are. Otherwise you will miss most of your life.
- Siddharta Gautama


Minu 4 kuud kestnud rännak on nelja päeva pärast lõpule jõudmas. Ma ei saa eitada, et on ikka päris vaga kahju. Seljakott ja teekond hakkasid minu koduks saama, kuid ees on täiesti uus peatükk täiesti uues riigis täiesti teises maailma otsas. 

kolmapäev, jaanuar 16

Hiina ilu ja valu - Peking



Esimene peatus oli Eireen, vaike piiripealne linnake. Hakkasime kohe oma hiina keelt praktiseerima, nihao'tades koolilapsi tänavatel. Sealt saime minibussi peale, mis meid 9 tunniga Pekingisse viis. Uskumatu, aga selle teekonna jooksul peatati meid 7-8 (lugemine laks sassi) korda, et koikide dokumente, nagusid ja autot kontrollida. Politseionu oli vaga tosine ja tema seljataga olev onu automaadiga oli veel tosisem. Kuid lopuks joudsime hilisohtul hiina pealinnau. Plaanisime takso votta, aga see osutus voimatuks. Inglise keelt ei raagitud ning MITTE KEEGI ei viitsinud meid peale votta. Hiljem selgus, et nii ongi, turistil takso peale saada on raske, mis jattis linnast veidi halva mulje juba algusest peale. Enamasti vehiti katega, et sihtpunkt on kas liiga lahedal voi liiga kaugel. Absurd, nadal hiljem olin ma nutma puhkemas, sest olin haigusest nii nork, et ei suutnud oma rasket kotti jargmisesse sihtpunkti tassida. Lopuks me kohale kyll joudsime(metroo ja kondijouga), Sam pool teed minu ja enda kotti tassides.

Pekingit ma kahjuks palju ei nainud, kohe Hiina tulles sain ma endale eriti ageda bakteri, et nadal aega ei suutnud ma syya ega juua. Oli antibiootikume vaja, et sellest sudikust lahti saada. Sam yritas apteegist neid mulle sudida, ilma retseptita. Esimene kord laks nihu, sest ta vottis hostelitootaja tolgiks ja nad muidugi ei andnud, sest retsepti pole. Teisel katsel hyyti kohe "eieiei, retsepti on vaja!", aga kui apteek teistest klientidest tyhjaks sai, anti leti alt kohe katte. Peking on parim koht Hiina myyri kylastamiseks, nii ka tegime. Kylastasime meelega vahem restaureeritud osa, et selle miljoneid inimelusid noudnud ehitist voimalikult ehedana kogeda. Jargmisel paevalgi sai seda jalgades tunda. Turnisime kohati pystloodis yles, kyyntega vanadest kividest kinni hoides, kuid imelist vaadet imetledes. Ainuke ebameeldivus olid kohalikud "giidid", kes meile (umbes 15 inimest) kylge pookisid. Parv vereimejaid! Neid oli 2 iga turisti kohta, keskendunult ignoreerides, sai nad umbes tunniga maha raputatud. Kahju, aga ilmvoimatu sellise kuulsa atraktsiooni kohta. Peking jättis enamasti hea mulje, muljetavaldav on, et pealinna on jäetud nii palju vana alles, selle asemel et aina uusi pilvelõhkujaid asemele ehitada, mida kahjuks nägi vaga paljudes teistes linnades. Seda vana kutsutakse hutongideks, kitsukeste tänavate laburint, kus kohalikud elavad endiselt nagu 70 aastat tagasi, kaheldava elektri ja veel kaheldava kanalisatsiooniga. Avalikud wc-d asuvad pea kõikjal, mis paneb mind kahtlustama, et nende majades wc-d ei eksisteerigi. Hutongide vahel ringi jalutades sai proovida kohalikku tanavatoitu, mis oli midagi hoopis teistsugust restoranide toiduvalikust, uskumatult hea. Lapsed hyydsid "nihao" ja "hello" ning vanad saatsid meid pikkade pilkudega.


Viimane on Sami pilt

teisipäev, jaanuar 1