Laupäev, detsember 26

Jõulud on üle elatud. Sõime, jõime, käisime kuuske kallistamas, vaatasime filme.



























Esmaspäev, detsember 21

Kypsetasin eile 88sel piparkooke, see oli k6ige naljakam kypsetamine mu piparkoogiajaloos.
Internetivaba olen arvatavasti p2ris pikaks ajaks, niiet parimat j6uluaega!

Teisipäev, detsember 15

Täna oli_kurnav_päev.
Olin oma vanaonu pärast mingis kummalises šokk-tujus terve hommiku. Ligunesin tund aega vannis ning läksin tööle. Seal esimesed pool tundi rabasin robotlikult tööd teha, kuigi midagi eriti teha ei olnud. Siis hakkasin nutma. Jooksin välja ning külmetasin mingi trepi peal ligi pool tundi. Võtsin end kokku ja läksin tagasi. Varsti jooksin jälle välja. Läksin jälle sisse. Siis tulid Catie ja Ahmed mind piirama. Ahmed pidi peaaegu ise nutma hakkama, sest ta ei suuda nutvaid inimesi vaadata. Naljakas poiss. Eriti sellepärast, et ta on meie kõva mees. Mu boss number kaks viis mu jalutama ning kohvile ühte hubasesse lounge'i, mis meie kõigi lemmik on. Tema on meie psühholoog ja tugipunkt. Rääkisime. Kui tagasi jõudsime, hakkas igalt poolt kallistusi sadama. Kliendid ehk sõbrad. Taz ostis mulle üllatusmuna. Catiel oli viimane tööpäev, mis tegi meid kõiki nukraks. Ta tuleb küll meile külla neljapäeval ja pühapäeval on pidu, kuid siis sõidab ta oma hamburgerimaale tagasi.
Jõudsin koju, rääkisin Mari-Liisiga pikalt telefonis, kaklesin pesumasinaga ning istusin elutoas ja vaatasin, kuidas hispaania poiss end pilve tossutab ja koer jalgpalli närib.

See tänane katki minemine oli vist kogu selle viimase 3 kuu eest. See bürokraatiaga võitlemine-leia endale töö-otsi kodu-võõrad ajutised elupaigad-mäkra mängiv poisssõber-kas ma tulen rahaliselt toime-vahelduv kodu-lume-inimeste-turvalisuseigatsus sai oma viimase piisa.

Rahulik on olla.

Ja unenäod, oh appi, vahel tahaks need välja lülitada.

Esmaspäev, detsember 14

Viimased kolm aastat olen ma kipitanud ja kahetsenud, et pole Saatsesse jõudnud. Selline halb tunne on olnud, et pean minema, enne kui see küla ära kaob või midagi juhtub.
Küla on veel alles, aga mu vanaonu põles kolmapäeva öösel oma vanas palkmajas maha. Ta oli terve elu halvatud olnud. No kuidas sa jooksed põlevast majast välja, kui jalad ei kanna...

Pühapäev, detsember 13

Huvitav, kas ma olen rumal. Ütlesin ära töökohast hea sissetulekuga. Sellepärast, et koht, kus ma töötan, annab mulle palju rohkem. Kõiges muus kui materiaalses. Mitte, et nad kitsid oleksid, meil lihtsalt pole nii palju sissetulekut. Ma ei ole rumal. Ma ei tulnud siia karjääri tegema, tulin kogema.

Kogen nüüd teki all edasi. Vahepeal tuleb päike mu tuppa, soojendab veidi, ning siis tuleb hall jälle tagasi.

Teisipäev, detsember 8

Meet Lucy




















Lucy pole mu ainuke korterikaaslane. Jen, Joe ja Migel on ka.

Esmaspäev, detsember 7

HahahahahahHAAAA! Magasin t2na 11 tundi. Kogu selle 2 n2dala eest, mil ma seda depressioonis ja minusse armunud bangladeshi poissi kannatasin. Nagu ikka, elan ma kylmas toas. Kollane radikas ei t88ta. Netti ka pole. Istun t88l, blah, yks piparmyndi-meloni vesipiip l2heb nyyd k2iku!
Ja ma saan oma aadressi jagada, kes minuga p2riskirjavahetust tahab pidada.

Shalaam.

Kolmapäev, detsember 2

P2evad venivad nagu kaamli tatt. Ma peaksin 6nnelik olema, et ma elan nii 2gedas korteris, aga k6ik l6hnab valesti ja mu avokaado maitseb siin halvasti ning mu kohvi oli vale, uks k2ib ebanormaalselt kinni, n6ud l6hnavad imelikult, isegi hiir k88gist l2ks minema kui ma ta peale kell 5 hommikul karjatasin ja pesumasin ei anna mu riideid tagasi. Eile j6in bangladeshi poisiga siin veini ja seegi maitses valesti.
Pyhap2eval kolin oma odavasse urkasse, mida yyrima hakkan. Oooooooo, ma tahan ja loodan oma urkast parimat.

Reede, november 27

Eid Mubarak k6igile!

Ei ole ma enam kodutu.
Elan nyyd Brick Lane'il (!!!) 2gedas korteris koos voodiputukate (??!!?) ja 88siti k88gis kondava hiirega. Vahel elab yks bangladeshi poiss ka siin, kelle arvutit ja netti ma praegu kasutan. Aga ta, pehme poiss, sai shoki nendest putukatest ja l2ks hotelli. Vahel tuleb ylemus yles, keerab endale yhe pl2ru, ajab juttu ning l2heb koju.
Mitte, et ma islamiusuliseks hakkaksin, aga Eid puudutab ka mind, kui k6ik mind ymbritsevad inimesed sellises tohutus pyhademeeleolus on. Ja naised on nii ilusad! Neil k6igil on imekenad hennad k2te peal...

Reede, november 20

SEE KORTER EI OLE NORMAALNE!

Kolmapäev, november 18

Samas Aafrikas nälgivad lapsed ja värki.

Neljapäev, november 12

Kell on viis hommikul.
Võtsin endale pikema jalutuskäigu töölt koju, tuju oli täpselt nii sitt. Londoni kesklinn haises hilise alkoholi või siis varajase pohmeluse järele.
Vaatasime Aivari ja Johniga telekat (kell oli kolme-nelja vahel), kui Maariti purjus näitleja meile sisse sadas. Sõi mu keedetud brookolit ja rääkis joodiku juttu kuni tagasi uksest välja tuigerdas. See on nonsenss, mis siin öösiti toimub. Samas päeval on siin vaikne magada, sest öösiti akna all lällavad inimesed on koju magama läinud. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati purjus olin. Võib-olla teeb see mind nii mõrudaks kõikide purjus ja lõbutsevate inimeste vastu. Mõnusalt rahulik on ilma alkoholita. Vahelduseks.


Tegelikult on mu elu hetkel selle postituse viieteistkümnes sõna.

Reede, november 6

Eile oli huvitav päev.
Ärkasime Maaritiga kogemata kell 3 päeval üles.
Tööl pigistas Catie küüslaugukastme pudeli kohe nii lahti, et käis üks kõva pauk ja pool kööki, kokad ning meie ise olime üleni seda meeldivat ollust täis. Ma ei suutnud 15 minutit naeru pärast rääkida. Catie oli intsidendi pärast terve õhtu marus. Peale ühte abieluettepanekut ja väga head apelsini-piparmündi vesipiipu, loksusin ma bussiga koju ning üritasin külge löövast mustanahalisest lahti saada. Koduteel pookis järgmine šokolaad end mulle külge. Vihasena koju jõudes naersid Maarit ja John veidi minu seikluste üle ja lippasin Aivari tennistes nurga-alati-avatud-poodi piima ja kommi ostma.

Põmm.

Teisipäev, oktoober 27

Sügis on siia jõudnud. Nii meeldiv. Õnneks ei viitsita lehti nii usinalt riisuda ning on võimalus lehtedes jalgu sahistada. No välja arvatud Oxford streedil muidugi. Seal pole puidki.








































See viimane pilt on sellepärast, et see koer oli nii äge. Mängis meiega jalkat ja sõi meie juustu.

Reede, oktoober 23

Inimesed on nii inspireerivad! Ma olen selle nädalaga ammutanud rohkem, kui terve eelmise kuuga...
Ma töötan koos poolaka(te), ameeriklaste ja hunniku lähis-idalastega. Just selle viimase kohta pean tunnistama, et olen olnud liiga rassistlik nende vastu. Üllatus, üllatus, kõik nad ei kanna vöö vahel pommilaenguid ning ei löö sulle halastamatult külge. Nad on huvitavad, haritud ja hullu huumoriga! Isegi kokk, kes üritab sulle lamba munandeid sisse sööta või koka abi, kes esmapilgul näeb välja kui sarivägistaja. Üsna palju oma ajast seal teen vesipiipu ja tsillin inimestega. Vesipiibu kohta - selleks ajaks kui ma Eestisse tagasi jõuan, olen ma koolitatud vesipiibuproff. See, kuidas nad seda teevad, on imeline. Eks ikka sellepärast, et see on osa nende kultuurist, nad kõik on teinud sishat juba sipukates olles. Ma armastan oma tööd! Kuigi, palka võiks kah varsti saada.
Täna sain kokku Luke'iga (see kõige karvasem ja kõige suurem viiking Mütofesti väljamaalaste laagrist), erakordselt hea oli viikingite juttu jälle puhuda. Pärast seda kui ta bussi peale jooksis, sain ma ta Tower of Londoni kleepsu endale ehk tasuta sissepääsu sellesse turistlikku (kuid väga ajaloolisse ja harivasse ja silmaringi laiendavasse jaja...) kindlusse. Niisiis tuiasin ühe ta viikingsõbraga seal kuni pidin tööle minema. Ja tööst ma juba rääkisin.

Üldiselt ma imen mõlema kopsupoolega kõike seda uut endasse ja ootan, millal ma lõhki lähen.

Kolmapäev, oktoober 21

Ma elan tagurpidi. Lähen tööle kell kuus õhtul, päeval magan. Eile öösel tuli purjus Maarit kell kolm koju ja läksime siis alla hiina toitu ostma. Nautisime oma nuudleid, kui John oma toast välja tuli ja sõimama hakkas, et me ta halvale teele viime. 5 minuti pärast sõi ta meiega alt ostetud nuudleid. Täna "hommikul" sõime Johni ning Maariti ja tema peigmehekandidaadi nr.1-ga sushit. Üsna pea läksime Maaritiga chai lattet ostma ja selle juurde pidime ikka koogipoest 2 suurt ja uhket juustukoogilõiku ka võtma. Sõime ja mõtlesime, et mis meil küll viga on. Oleme terve öö ja terve päeva lihtsalt söönud. Nüüd lähen tööle ja lasen kokkadel end surnuks sööta.


Kirjutasingi midagi.

Reede, oktoober 16

Kolmapäev, oktoober 14

Pühapäeval või oli see laupäeval, kes teab, käisin Hampstead Heathis kontrollimas, et ma olen ikka päriselt tagasi.













Ülejäänud aja ronisime puude otsas ja vahtisime 200 erinevat tõugu koeri. Nigu koeranäitusel.
Minu püüdlus terve nädalavahetus kaine püsida oli üsna edukas. Kuni pühapäeva õhtuni. Ja aeg ajalt on meelitav saada komplimente lesbidelt.

Esmaspäev, oktoober 12

Üldse pole raha. Noh, absoluutselt pole.

Ainult kohvritäis asju on.

Suht rott.

Reede, oktoober 9

F****** inglise ilm. Selle asemel, et teistega välja minna, värisen siin kahe teki all ja joon n-dat tassi teed, vaatan BBC uudiseid ning halisen siin.


põfff.
Vannitoas kasvavad meil seened. Pühapäeval saab seenesousti.

Reede, oktoober 2

Väikene deja vu on.
Istun siin lennujaamas oma tolmuse üsapuutriga, päike paistab ja vaibal on veidi prahti. Eespool istuv mees mängib arvutis Solitaire'i.

Neljapäev, september 10

Mulle tundub vahel endale ka, et olen napakas.

Pühapäev, september 6

Sealtmaalt alates kui ma Ealing Broadway paduvihmas kogu oma majapidamisega metroo peale astusin, on mu elukava nii tihe olnud, et pole olnud mahti. Siia näiteks tulla. Samas mul nagu ei olekski siia midagi kirjutada, kusagil olete mind juba niikuinii tolgendamas näinud.

Maarit saatis mu ära ja järgmine märkimisväärsem hetk oli kui mind kusagil Poola teekese ääres maha kupatati. Võtsin oma ~25 kilo kätte ja hakkasin isesirgeldatud kaardi järgi Wolini poole hääletama. Wolin ise oli nagu ikka, palju karvaseid viikingeid ja üle pika aja sai idatee rahvast näha.

Siis tuli Eesti ja hakkas pihta. Inimesed ja muu. Viru folk näiteks. Kummaline seltskond sai kokku. Igast minu maailmast mõni inimene. Mütofest samuti. Endiselt suudab müto igal aastal täiesti erinev olla. Vähemalt minu jaoks. Kui eelmisel aastal oli kõrts üks peakohti, siis see aasta oli see viimane koht, kuhu minna, sest midagi ei toimunud. Piret tahab hakata Tryzna groupie'ks, no palju puudu ei jää - nad on ä-g-e-d-a-d. Ja põdralaul on neil nüüd selge. Maariti sünnipäev. Liisa sünnipäev. Palju hääletamist, mille tulemusena ma üheks õhtuks-ööks-hommikuks-päevaks Tartusse jäin. Miskipärast Emajõkke satun ma ainult öösiti. Pärast seda tuli üks sipsik kah ära teha. Pärnu. Kihnu. Ning lõpuks ometi maakoht. Käisin laadal ning mässasin hainamaal põikpäise vasikaga nagu ikka. Siis vist saigi suvi läbi. Kuigi mul on veel mõndagi teha enne kui ära lähen.

Mõned inimesed on kaugeks jäänud ning mõned muutunud. Kes pisut, kes rohkem. Ning mõne inimese arvates mina samuti ja siis jälle kohe üldse mitte. Võta siis kinni.

Oma allesjäänud ajast tahaks veel midagi ilusat silmade ja hingega kinni püüda ja kaasa võtta ning head seltskonda pole kunagi liiga vähe.










































































Kolmapäev, juuli 29

plõnn.

Täna kõndis majast mööda sadade kottidega mustanahaline mammike, kes laulis valjult üle tänava "GOD ONLY KNOWS WHAT I'D BE WITHOUT YOUU..." Kusagil paar hoovi edasi hüüdis keegi meeshääl laulule juurde "YEAAA, UHUUU-UUUU!"

Koju sõitsin täna öösel bussijuhiga, kes uste avanedes tuli uksele, pani käe puusa ja vaatas rõõmsalt kõiki seisjaid ning ütles "Yeah, I know I'm a bit late, sorry about that, yeeeeaaaaaahiuuuuuuuuuuu" ning jooksis huilates üle tee poodi. Rahvas läks siis oma südametunnistuse järgi bussi makstes või siis mitte. Sõidu ajal tegi ta meile korra isikliku kontserdi huilates mikrofoni jälle ning tagudes millegagi rütmi juurde.

Kui ma öösel kusagil inimtühja tänava peal uimerdan ja mulle tuleb vastu 2,3,4 kahtlase välimusega mustanahalist tüüpi, hakkan ma alati mõtlema, et huvitav, kuidas nad täpselt mu ära hakivad ja kas hakivad või äkki jätavad seekord ellu. Kuid enamasti on nad öelnud lihtsalt "Hello beautiful!" või muud sarnast. Ilma mingi tagamõtteta.

London on kokku pandud paljudest pisikestest armsatest asjadest.

Aga homme pakin asjad ja...

huuh

MITTE ÜHTEGI MAKARONI JUUSTUGA ENAM!

Neljapäev, juuli 9

Põfffff.

Hingab sisse.
Tere. Mul on lihtsalt nii igav. Niiiiiii igav. Vaheaeg on, mis tähendab, et ma pean poistega päevad läbi majas istuma ja lihtsalt EKSISTEERIMA. Selle tulemusena lammutasin oma kunagi õmmeldud viikingmütsi uuesti lahti, pesin veranda klaasukse ja aknad ära, koristasin köögikappe, tegin jalavanni, sorteerisin oma riided ära (mis läheb siinsele charityle ja millised esemed tarin koju tagasi). Kuna ma saatsin oma raamatud juba Eestisse ära, lappan aeg-ajalt poiste raamaturiiulist näpatud Potterit ning vahel ühte Maikeni raamatut. Voodi alt leitud punase küünelakiga värvisin oma varbaküüned ära, vaatan oma varbaid nagu võõrkehi ja ma pakun, et nende tunded on samad. Siis rääksisin Maikeniga telefonis 50 minutit. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas on kätte jõudnud juba neljapäev. Ma elan ainult nädalavahetuste nimel. Ja nädalavahetused on toredad. See laupäev sattusime kambaga juhuslikult Aivari töö juurde, kus meile hakati aga tasuta (täidetud) veiniklaase ette laduma. Kui tööpäev läbi saab, ei pea ju ometi koju minema, vaid saab lõpuks ise tarbima hakata. Sealt läksime Maaritit tema eksi juurest välja kolima. Meie plaan oli minna ja võtta Maariti asjad enne, kui tema eks töölt koju jõuab. Kuid tema meheke oli seda kuuldes eluspurti teinud, et enne meid sinna jõuda. Kuid seda ta ei oodanud, et Maarit abiväega saabub. Edasiseks selgituseks, Maariti eksi näol on tegemist ITAALLASEGA. Palju nuttu, hala, kisa, palumisi. Peale, võibolla oli see tund, võibolla ainult pool, igatahes tundus see ajastuna, otsustasime üles minna ja stseenitseva härra jama lõpetada ning pakkima hakata. Sellest tekkis järgmine skandaal ning jaapanlastest naabrid kõrvaltoas olid kogu seebiooperist äärmiselt jahmunud. Möödus veel paar ajastut ning me saime hunniku kottide ja hiiglasliku kohvriga tulema ning jätsime härra pisaraid pühkima. Enne metroo peale minekut ostsime eestlaslikult suure töö tasuks kamba peale ühe pudeli kaasa. Sohos, Maariti ja Aivari uues elupaigas, ei olnud just kõige lihtsam kõigi nende pottide ja pannidega manööverdada. Nimelt päeval oli toimunud hiiglaslik geiparaad ning teadagi, kuhu kõik need geid õhtuks pidutsema maabuvad. Olles end võidukalt korterisse murdnud ja esimesest vaimustusest üle saanud, läksime veel Maikeni ja Olliega hiinakasse take-awayd haarama ning edasi oli lebo ja meeldivad jutuajamised eesti-inglise segamini.
*Siia tuleb illustreeriv pilt, kui Maiken lõpuks pildid netti üles paneb.*














Nüüd ma olen vahepeal poest pool kilo herneid ostnud ning poole nendest hävitada jõudnud. Samuti on elekter ära käinud 15 minutiks. Viskan jalad seinale ja hakkan Triakel'it kuulama. Kui põnevalt rootsi keel ikka kõlab.
Hingab välja.
Muide, siin on pihlakad juba mõnda aega valmis. Imelik tunne on see. Justkui suvi saaks juba läbi.
Hingab uuesti välja.

Laupäev, juuli 4

(unetud ööd.)

Kui ma saaksin ühe päeva nähtamatu olla...
hakkaks see pervert salaja inimesi pildistama.

sellel pildil sümpatiseerib mind see väike poiss maas.

































































































Pühapäev, juuni 28

Põhv.






















Tääg: PJ, Maiken

Zegaduzez elame.


Häv ju höörd, Maikel Džäkson iz ded x10 872 sellel nädalavahetusel. See vist oligi tema comeback, sest kõikides klubides, pubides, raadiotes on ta jälle kuum kaup.

Laupäev, juuni 20

Trafalgar Square

















Minu teooria on, et tal on kuri eesti naine, kes teda seda särki kandma sunnib.

Neljapäev, juuni 18

.

Käisin õhtul oma pargis. Hämar oli. Muru oli nii, nii palju ja kõik see oli ainult minu päralt. Siis hakkas vihma sadama. Viskasin hundirattaid ja tundsin end nii väikesena. Muru oli lihtsalt nii palju!

Pühapäev, juuni 14

Dublinist

Juba ammu oleks aeg kirja panna minu ja Maikeni 6-7 juuni nädalavahel peetud puhkusereisi südantsoojendavad mälestused.
Mõned kuud tagasi võtsime plaaniks minna kusagile kaugemale kui 100 km raadiust Londonist. Võtsime vallutamiseks Dublini. Lend oli meil laupäeva varavarahommikul, mis tähendas, et minu äratus oli juba kell 2 öösel. Lennujaamas algasid meie vahvad seiklused. Nimelt oli meie lennu väljaprindiga mõned probleemid, mis tähendas, et me pidime hiiglaslikus järjekorras seisma, et üldse kuhugile edasi pääseda. Seal vadistades heitsin pilgu meie paberitele ning imelisel moel oli koha peal, kus meie arvates seisis lause gate opens, hoopis gate CLOSES. Ehk siis 10 minuti pärast. Šokk ja ajusurm ning siis hakkas pihta trügimine, et oma boarding passid kätte saada. Spurt turvaväravate juurde, jälle vabandused "meieväravsuletakse5minutipärastkasmevõimepalunpalunpalunettetrügida?", paanika-paanika-paanika, jooks edasi, Maiken sokkides ja jalanõud käes, kuni ma avastan, et jätsin ühe Maikeni koti maha, jooksin tagasi ja jätkasime oma takistusjooksu läbi rahvamassi teise lennujaama otsa. Olles 10 minutit sulgemisajast üle, jõudsime näost punastena kohale ja üllatuseks avastasime ees hoopis järjekorra. St inimesi veel lennukile ei lastud. Nägime suht napakad paanitsejad välja, aga me jõudsime, edasi tulgu või veeuputus, Iirimaale me läheme!
Midagi veeuputuse taolist me ka saime - Dublini lennujaamast väljudes said mu jalad minutitega märjaks ja lirtsuvaks.
Entusiastlikult kesklinna jõudes sai meie esimeseks küsimuseks, kas see ongi kesklinn? (Linnavurled.) Siis otsisime suvalise koha, kus hommikusööki nautida, vaatasime aknast neid väheseid inimesi, kes sellise ilmaga väljas askeldasid ning mina vajasin kohvilaksu, et peale magamata ööd päev õhtuni vastu pidada.













Vihm tugevnes, meie, eesotsas jalgadega, saime aina märjemaks, külm hakkas end aina enam tunda andma. Tuul pööras alalõpmata meie vihmavarjusid pahupidi ning vastu tuult rühkides midagi peale jalgealuse ei näinud. Leidsime oma hetkeseisundit ideaalselt kirjeldava poe:

















Meie turismindus kujunes hoopis leia-dublinist-kõige-odavamad-kummikud aktsiooniks. Peale pikki otsinguid otsustasime Primarki moodi poe Kõige Koledamate Kummikute kasuks. 10 eurot. Lonkisime siis Mäki wc-sse oma kummikuid katsetama, sokke vahetama, soojenema, kuivenema.













Kõige Koledamad Kummikud ja nendest tulenev kuiv tunne jalgades parandasid meie meeleolu ja me tulevik näis kõigest olenemata helgem. Kuigi meil polnud öömaja. Niisiis:













Sellest midagi välja ei tulnud - õue jõudes pühkis tuul sildi tagurpidi ja märg tegi oma laastava töö. Pealegi inimesi oli tänavatel vähe. (Või siis nägime me oma kummikutega kohe eriti koledad välja.)
Otsustasime bussi võtta ja nõnda Dublinit avastada. Muidugi ei saanud seegi nii lihtne olla - lennujaamas oli hallipäine tädike meile müünud katkise päevakaardi, või nagu üks bussijuht lausa ütles, fake'i. Vihale ajas ikka küll, kuid lahke bussijuht lubas meid, kahte märga nartsu, siiski bussile. Peale mõnda aega bussiturismi, leidsime tee tagasi kesklinna, et seal oma bussikaart kehtiva vastu välja vahetada. Järgmine bussionu ära räägitud, saime kesklinna, panime veidi mööda ja rühkisime mööda tänavaid tagasi, ikka endiselt vastu tuult ja vihma. Minu vihmavari oli juba parajalt katki pidevast tagurpidi lendamisest kuni mul üle viskas ja salli endale ümber mässisin nõnda, et ainult silmad välja paistsid. Bussipiletitemaja juurde jõudes selgus, et asutus suleti kell 2 päeval!!!(!!!!) Ukse peal oli ka üks lootustandev silt, mis juhatas meid tuldud teed pidi TAGASI minema ning sealt ühele kõrvaltänavale, kust abi leida. Frustreerunult Dublinit needes-ropendades-vandudes rühkisime tagasi, leidsime selle kõrvaltänava, kõndisime lõdisedes tühja tänava lõppu, kust leidsime ühe väikese putka-auto. Püüdsime putkas soojas istuvale härrale läbi vihma ja tuule seletada, mis meie piletiga viga on, kuid härra jäi üsna ükskõikseks ja seletas, mida me juba teame - bussipiletitemaja on kinni. Ma läksin niii närvi, et kõndisin lihtsalt eemale, et mitte seda härrat roppustega üle katta. Maiken püüdis veel temaga suhelda, aga härral oli üsna ükskõik. Hakkasime kahekesi needes jälle tagasi kõmpima. See oli vast meie kõige mustem hetk. Maiken rühkis siis eespool ja mina jäin tahapoole, kui nägin seinal ühte värvilist graffitit, mis teatas, et "It's going to be a lovely day today!". See oli nii absurdne, et ma hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma. Maiken tuli tagasi ja vaatas, mida ma naeran kuni meil mõlemil kõhud kõveras olid. Naersime ja kommenteerisime selle sarkastilise sõnumi üle pikka aega ning jätkasime oma lootusetut teekonda helgemas tujus. Otsustasime Ballymun'is (no on nimi!!) hotellitoa võtta, aga enne seda ostsime poest trööstiks alkoholi ja kosutuseks süüa. Rääkisime jälle bussijuhi pehmeks ja jõudsime Ballymun'i linnaossa. Loomulikult tuli hotellitoa saamisega jama. Peale tund aega võtnud sahmerdamisi, kohalikku interneedust kasutades ja Maikeni ema krediitkaardi abiga (aitäh!) saime endale toa. Vähemalt sellega saime rohkemgi kui rahul olla:











































Kui olime piisavalt kosunud ning haavu lakkunud, tegime tutvust kohaliku ümbrusega. Aknast nägime Tescot ning plaanisime seal toiduvarusid täiendada. Kogu kant nägi välja nagu mõni väike Poola linnake.

















Meie plaanitud Shopping Centre osutus hoopis mahajäetuks. Nõukaaegse välimusega hoone ukse ees rippus jõulukaunistus ning suitsev kanalisatsiooniauk eritas keedetud seanaha laadset hõngu.
Õhtu möödus heatujuliselt. Terve päeva päästis meie oskus asja naljaga võtta. Kogu oma katkise vihmavarju all veedetud päeva jooksul suutsime me ropendamise kõrval naerda ja irooniliselt oodata, mis VEEL nihu võiks minna. No meie olime lõpuks valmis taevast kasvõi konnasid püüdma.
Nagu kiuste, tuli peale tormi järgmine hommik päike välja. Oli küll jahe ja endiselt tuuline, aga keda see heidutab. Tänavatel olid inimesed! Ja meie nägime oma totakate kummikutega
napakad välja. Ostsime ketsid.






























Veiseid kohtasime.
Jalutasime ja turismisime ringi kuni otsustasime, et sõidame mere äärde! Londonlastena pole merd ajastuid näinud. Oma uue ja töötava päevapiletiga saime siis randa ja...mida polnud oli meri. Mõõn oli mere kaugele-kaugele viinud, silmi kissitades sai sealt kaugelt näha liikuvaid laineharjasid. Nautisime siis promenaadi:


























Mererand nähtud, nautisime tänaval ühte ansamblit ning siis astusime sisse iiri pubisse, kus ühes nurgas kolm meest viiuli, vilepilli, kitarri ja lauluhäälega kõrvu paitasid ja kohustuslikku Guinnessi õlle alla aitasid libistada. Siis lennujaama ja ööseks koju.

Reede, juuni 12

.

Elu on nii imelik. Nii imelik.
Ma ei mõelnud kordagi siia tulles selle peale, et kui kunagi lahkumine ette tuleb, peab end siinsetest inimestest lahti rebima. Hüvastijätt number üks on tehtud. Ma siiralt vihkan hüvastijätte. Selliseid, kus arvatavasti ei näe enam kunagi. Või siis 10+ aasta pärast kohmetunult.


Eile öösel ronisime üle sadade väravate Regent's parki ja kolasime ringi. Pardid, tiik ja paljad noormehed.
Ja täna on graafikus hunnik eestlasi.
Ja homme on meil siin igatahes jaanipäev!

Kolmapäev, juuni 3

Pühapäev, mai 31

põmmadi

Nii palju eestlasi on olemas.
Vedelesime terve pärastlõuna Hyde pargis kuni pimedus saabus ja me lina all kobaras sooja saades Suurt Vankrit avastasime. (Viru valge abiga muidugi.)

*hõkk*

Neljapäev, mai 28

Esmaspäeva hommikul, nii viie paiku, jalutasin kodu poole ja teate, suve lõhn oli.



























Reede, mai 22

peking.

*kustutasin ära*

=) vöörld piiss

Mulle kasvasid mu jalad ka tagasi.

Teisipäev, mai 19

.

Kui ma kusagile põgeneda tahan, aga kaugele ei viitsi minna, jalutan kohalikku surnuaeda. Peale oravate, harakate ja üksildase valvurimehe seal kedagi teist ei kohta.
Põgeneda saab kella 10-19ni, talvel 17ni.








































Pühapäev, mai 17

.

Täna oli kuidagi nii armas ja napakas päev. Ma olen nagu väike rõõmus seeneke. Narkootiline seeneke. Kell saab kolmandamat öötundi ja ma ei suuda oma und üles leida. Nõnda ma värisen siin ja mõtlen, et kogu maailm on nii armas. Metroos olid ka kõik nii armsad; isegi mu kõrval istuv jaapanlane, kes oma kilekotis haisvat kala omas.

(kui keegi nüüd arvas, et see õhkamine tuleb kusagilt romantiliste suhete kandist, siis ei, ei, ei, absoluutselt mitte)

Mh, aga ikkagi, mis lõvi ja tinapoiss?



Ex 6(jo-le)mi.

Neljapäev, mai 14

Õhus.

Ta tuli! Juba kaks nädalat on tugev tuul juukseid rebind ja päikest varjutanud. Täna hommikul oli vaikus. Üks suur vaikus. Ja kui sompus õhtupunakuma kadus ning mina mäest alla poodi lippasin (lausa jooksin, Beiruti Nantes laulmas), tuli, vihm tuli!
Nagu pingelangus oleks toimunud. Meie aia kollane muru saab ehk oma värvi tagasi. Mina samuti.

Esmaspäev, mai 11

.

"
G:What is this?
B:Oh. It’s nothing.
G:A diary?
B:Well, a journal...
G:You have a diary?
B:A journal! Journal is for boys.




5-7 April:
Three days of rain.
"

Mees soost.

Laupäeval, tehes Riinale Londoni turismiringi, muutusin ise samuti selliseks ning hakkasin aga klõpsutama.
Ma mõtlen, et on ikka traditsioonid, mis panevad halle, kergelt abikaasa maitsvatest õunapirukatest rasvunud vanamehi pähe viskama kunstlilledega kaunistatud kübara ja kätte haarama valged linikud ning siis neid rahva sekka lõõtsade ja vilepillide saatel kekslema viivad.
Tants meid tulevikku viib.













Pühapäeval käisin Brick Lane'il üle pika aja. Võrreldes talvega oli seal palju muutunud. Päike meelitab ka kõige rängema lsd laksu all trummipoisid õue hõbedat teenima ning vaeseid boho-rasta-hipitudengeid oma kulunud hilpe müüma. Õhus oli seda suvetuttavlikku alkoholi ning muru lõhna. Ufopanni kõlistavast poisist sammud eemal teeb muusikat torukübaraga Jimi Hendrix, temast eemal juba kitarri ja akordioni duo, sealt edasi juba džembeistid kuni tänav otsa saab. Sellest Jimist niipalju, et ta on nagu Brick Lane'i sümbol. Ta on alati seal, oma jalgadega trumme tagumas, kätega kitarri tinistamas ja suuga laulmas või suupilli mängimas. Ja alati on ta ümbritsetud vaimustunud inimmassist, kes kaasa tantsivad või niisama kuulavad (oleneb kellaajast ja joobumuse astmest).





















































Naine soost ei kõla nii hästi.