Pühapäev, märts 28

See n2dal on olnud nagu 2kts6nfilm. Aga k6ige parem on tunda ja teada, kui olen kogu sellest roojaveest l2bi lohisenud, et mu ymber on nii head inimesed. Nende m6ne halva inimese k6rval. Ma olen nii kylmeestlaslikult liigutatud.
Peale selle leidsin endale 12 tunniga uue kodu.

Nyydseks ma pole kaks aastat tundnud sellist talve, mille kestel sa tunned, et kevad vist ei tulegi ja suve pole olemas. Mari-Liis tuli minu juurde soolaleivale ja t6i nartsisse. :)

Laupäev, märts 20

http://www.youtube.com/watch?v=x3klNNSrDJw

Ma ei jaga just palju linke, aga see lugu on minu peas juba kaks, kolm, neli või... unetut ööd. Kuhu see aeg kaob, ma ei tea, kõik on nagu üks kirju virrvarr. On siis päev või öö, olen ma kodus või ei, söön või ei söö, magan või ei maga, ootan või ei oota.

"The soles of my feet, I swear they're burning"

Pühapäev, märts 14

Mmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm.
Ma olen täis päikest.
On kena pühapäevahommik ja ma ei maga! Selle asemel, et sooja teki all põõnata, võtsin ette värskendava jalutuskäigu. Haarasin kaamera, viskasin mantli pidžaamale peale ja astusin uksest välja. Alustuseks võtsin suuna Starbucksi poole (sest Nerot minu kandis kahjuks ei ole), et üks chai latte haarata. Nägin taevast ja tegin pildi.













East London Mosque i tipp jäi ka peale. Sellest hoonest palvele laulev/oigav ebamaine meeshääl kostub ka minu tuppa. Naljakas on see, et see ei häiri mind kunagi.
Minu vampiirisilmad veidi karjusid liigsest päikesest, kuid jalad viisid mind brick lane ile.













































Ma armastan, armastan, armastan selle koha loomingulisust! Iga nurgatagune sein ütleb midagi, iga plank on värviline. Ma ei saa öelda, et ma selle kandi kuidagi teistest varem avastanud ja omastanud oleksin, kuid mind häirib kui tehislikult trendikaks seda paika teha püüakse. See tasane raha lõhn peatänaval. Näiteks püstitati mošee ette hiiglaslik sätendav metalltorn. Sellega püüti näidata selle paiga idamaisust. Olen kuulnud jutte hiiglaslikest (£3 000 000 maksvatest) väravatest. Ma teen sääsest elevandi, aga paari aasta pärast...ma ei kujuta ette. Muidugi, bangladeshi ja india currysid ei aja siit miski minema. Kui rääkida kohalikest, siis nö põlisasukad on immigrandid bangladeshist ja juudid. Sajanditega end siin sisse seadnud ja selle paiga üles ehitanud, aga huvitav on see, et bangladeshlased on juudid tänaseks pea, et välja puksinud. Näiteks ainus koht, kus juudipärast toitu saab, on legendaarsed kaks bagel shopi, mis on minu ja paljude hilisöiste pidutsejate suureks rõõmuks ööpäev läbi lahti. Värske bagel juustuga või juustukoogilõik, ahh.
Nõnda ma kohtasin jalutades reeglina vaid kohalikke - peamiselt valgetes hõlstides, pika valge habeme ja jalutuskepiga härrasid. Vintage-kunstihipidele oli kellaaeg veel liiga varajane. Vahel mõni neist härradest laulab oma jalutuskäiku võttes. Need harvad korrad on alati nii ebalondonlikud.
Hakkasin kodu poole jalutama, käisin lambaid vaatamas ja leidsin võilille:



























Püüdsin kinni ühe linnu:













Ja olingi otsaga kodus.
Ah, üks asi veel. Olin ükspäev tööl rangelt ainult tüdrukute peol, mis meil peeti ja nad tegid üksteisele hennasid käte peale. Niisiis sain endalegi ühe:













Mida teevad noored muslimi tüdrukud oma pidudel? Laulavad kõva (KÕVA) häälega karaoket (s.h india laule), klatšivad, suitsetavad vesipiipu, räägivad abiellumisest, tulevasest kaasast, abielust...

Suur aitähhh Mari-Liisile, kes mulle oma läpaka usaldas!

Kolmapäev, märts 3

Hate me
hate me neighbour
rape me
rape me neighbour
i know you're afraid of our dog
aaa-aaa-aa-aaa
afraid of our dog
aaa-aa-aaa-aaa
afraid of ouur dooooooooooooog

Laulsime t2na varahommikul oma naabritele. Miguel l2heb reedel hispaaniamaale tagasi. (*sad face*) Ta on nii vahva. Aga kui tal puhkamisest kyllalt saab, tuleb ta tagasi, aga ehh, kes neid hispanjasid teab.

Inglased vinguvad, et kevadet ei ole, sest nartsissid ikka veel ei 6itse. No ma ei tea, p2ikest on nii palju!