reede, veebruar 27

Reede õhtul

Ärkasin tänasel kenal ja päikeselisel hommikul suure ja koleda paistes ülahuulega, mis on igati tore punkt minu külmetusele.
Praegu jooksevad Maiken ja Triin Claphamis ringi, kui mina istun voodis, teen mõttetut kompressi (ja näen sealjuures erakordselt totakas välja), kuulan presidendi kõnet ja vahin lage. Olen end lohutanud kalli smuuti, šokolaadi ja õhtusöögiga.

Ma näen välja umbes selline:
Paistetust oleks pidanud veel rohkem joonistama. Juukseid on mul vist kah vähem.

Ahjaa, ja tervitused kõigile, kes praegu kaugel Tallinnas veel kaugemal Sõle tänaval Liisi sünnipäeva peavad!
Veel üks šokolaad läheb nüüd käiku.

teisipäev, veebruar 24

.

Palju õnne, Eestimaa!


laupäev, veebruar 21

lõsgoahmelp















Nina Simone Feeling good kõrvus, tõttavad minu katkistes tennistes jalad kodu poole, kellapoolkolmöised linnud pea ümber laulmas ja soe tuul juustesse varesepesasid puhumas. Nii hea ja värske on omaette tühjal tänaval koju jalutada. Vaikus (peale lindude) ja kevad. Kodutänaval seisid keset teed kaks rebast ja uurisid mind arglike pilkudega.
Ma ei kujutakski end hetkel kusagil mujal ette kui siin.


I wish I lived in the golden age,
labadalabada laa,
hang with the rats and smoke cigars,
labadada da laba da daa.


Ma olen natuke wuhuu,
aga küll varsti asjad selge(ma)ks saavad. Alati saavad.

teisipäev, veebruar 17

Lö dötuur.

Need "varahommikused" ühised lõunasöögid. Tükikest eesti toitu.


Oh, Age, ma kohevarsti kirjutan sulle! Ausõna! Tahaksin nii väga kirjutada, aga ma ei oska juba mitu nädalat. Selle asemel vahin lage ja mõtlen, et peaks. Selle asemel kuulan muusikat ja mõtlen, et peaks. Selle asemel käin poes ja mõtlen, et peaks. Selle asemel joon ja mõtlen, et peaks. Tühjemaks võiks end küll saada.


Lumikellukesedlumikellukesedlumikellukesed. Teil on ka neid juba? Vist veel mitte.

esmaspäev, veebruar 9

voila.

Nädalavahetused on viimasel ajal nii tihedad, et pühapäeva pärastlõunaks olen ma rampväsinud.
Reede õhtut alustasime plikadega Sainsbury´s odavat veini limpsides ja juustukooki süües. Naljakas oli see, et ükski müüjapoiss või turvapoiss meile midagi ütlema ei tulnud. Plaanisime süüa ja juua niikaua kuni meid välja palutakse minna, aga müüjapoisid läksid vaid mööda ja muigasid meile. Lõpuks, umbes tunni pärast, kui olime oma koogid söönud ja igatpidi üles soojenenud, tuli üks mustanahaline turvapoiss ja palus sõbralikult meil lahkuda.















(Bongosid sai taguda.)
Pean vinguma, et kusagile Piccadilly suvalisse luksöökluppi, kuhu me wc-sse turvade ninade alt sujuvalt astusime, kaotasin ma oma salli. Oma lemmiksalli! Otsisin seda meeleheitlikult rahvast täis poolpimedates saalides samal ajal tüütuid purjus meespooli eemale ajades. Lauad olid täis tasuta jooke ja jääd, kristalllühtrid särasid ja halb muusika kajas kõrvus. Minu poole jõudsime Maikeniga kell pool kuus hommikul. Kolm tundi und ja jälle jalule. Jooksin üritusele, mis tegelikult jäi ära. Lonkisin tunniks ajaks koju. Jõin ühe meditsiinitudengiga Regent pargis termosest teed. Tee oli inglaslikult earl grey ja piimaga, Regent park seni kõige ilusam park, mida näinud olen. Mari-Liisi juures sõime kahekesi kella neljani hommikul popkorni ja lõõritasime 80ndate muusikavideotele kaasa. Pühapäeval otsisin Beniga pool päeva Oxford streedi kandis asuvat muusikapoodide tänavat. Leidsime. Sõime tai toitu. Järgmine hetk magasin kodus. Elu on siin kiire, tutvutakse kiirelt, süüakse kiirelt (kiirtoit), unustatakse kiirelt.

hilinenult.

Möödunud esmaspäevane üleriigiline lumepaanika on pöördunud tavaliseks vihmasajuks ja varakevadeks.
Üks tuttav britt rääkis, et ta polnud nii palju lund varem oma elus kunagi näinud. Heh.




















teisipäev, veebruar 3

Sibul.

Vahel tekib mul kohutav isu sibula järele. Näiteks täna õhtul. Samal ajal kui Dermot tegi oma 10 o`clock teed, tegin mina oma 10 o´clock sibulaleiba. Kuhjasin oma varudest eelviimasele leivaviilule hunniku sibulatükke, juust peale ja mikrosse. Kulinaaria missugune.
Sibul!

esmaspäev, veebruar 2

wheels turning around.

Head uut aastat!

Nädalavahetus möödus kiirelt, aga väga tegusalt. On üks asi, mis mulle nii meeldib. Olenemata sellest, et peaaegu kõik vara kinni pannakse, on siiski olemas ööbussid, mis sind koju veavad. Transport ei lõppe mingil kellaajal ära.
Naerda on palju saanud. Tesco ees kutsusid ühed naljakad rasta-boheemid meid padja(sõja)peole. Aga siin ongi nii, tuttavateks saadakse kõikjal. Suheldakse kõikjal. Isegi kui tegelikult te enam üksteist kunagi ei näe.