.

Täna õhtul ma tantsisin koju. Mis sest, et ma tegelikult tantsida ei tahtnud.

Feed your head.
Feed your head.
Feed your head.
Feed your head.

Positiivset

Hei teie, kel viimasedki talvevarud otsas ja suurest näljast oma pastelde söömisele mõtlevad, Balti jaama turul müüakse sarapuupähkleid, 100 gr 6 krooni.
Kuid ärge muretsege, kevad pole enam kaugel!

Kaksikätt Lemuuria

Väljas uluvad hundid, taevas lendab kratte ja vihma sajab vastu akent, aga mul on soe.
Võiks tuba koristada, aga homme. Homme.

Hakkasin paremaks õeks ja ostsin piletid endale ja väikeõele "Bullerby lastesse". Piletikassa juures päevikut lapates ja vabu kuupäevi otsides avastasin, et kogu märts (nädalavahed) on mingit jama täis tipitud, peamiselt kohustusi. Hapuks tegi. Tundub, et järgmisena saan ma siia kojukoju alles aprillis. Kena. Haldjate uusaastale tahaks väga tulla, see on ikkagi ju uus aasta! Meie üritus! Aga...


Ma lähen kööki ja söön oma maailma heaks.

.

Ma kardan, et kui ma suureks saan, siis ma unustan kõik lihtsad asjad siin maailmas, millest rõõmu tundsin ja mida ma siis enam näha ei oska.

.

Ma olen kogu aeg tahtnud hakata oma unenägusid korralikult üles kirjutama, aga olen siiamaani vaid puistanud neid siia-sinna-tänna vihiku või eiteamille vahele. Professionaalseks unenäoseletajaks pole ma samuti hakanud.


Ma nägin unes, et koolis oli võimu endale saanud kunstiõpetaja ja kõik õpilased oli pandud klassiruumide asemel koridori põrandatele joonistama. Ma käisin äärmiselt segaduses olevana mööda koridore kuni möödusin ühest nutvast poisist ja õpetajast, kes ei osanud temaga midagi peale hakata. Ma sain kohe aru, et tal on hing haige, ta lihtsalt pidi kogu aeg nutma. Kui ta oli lõpetanud külmunud lehtede pärast nutmise, jätkas ta pinginaabri katkise pliiatsiga ja nõnda lõpmatuseni. See oli nagu hüpohondria raskem vorm. Mul hakkas temast ja sellest abitusest, et teda aidata ei saa nii halb, et hakkasin samuti nutma. Kõik joonistasid ja ei mõistnud mitte midagi, ma olin äärmiselt pettunud ja üksi kuni jõudsin alla puhveti juurde, kus nagu muuseas nägin ühte tüdrukut, kes samuti nuttis. Sama asja pärast. See tunne, et sa ei olegi ainus, kellele korda läheb, oh...!Selliseid napakaid unenägusid on huvitav näha, kuigi nad nokaudivad su reaalses elus mõneks ajaks ära, eriti, kui kohe kuhugi sotsiaalsesse keskkonda jooksma pead

Oh ball, ohballohball, ball, ball

Oli tore loomulikult.
Olenemata eelnenud paanikale oli tegelikult näidend mõnus, vähemalt meil oli lõpmata lõbus ja ma ise ei pannud küll tähele, kuid publikki olevat paaris kohas naernud. Sai näha armsaid inimesi, keda ammu kohanud polnud, lühemalt või pikemalt juttu ajada või kui selleks mahti polnud, siis vähemalt tantsidagi.
Lõpuks voodisse jõudes pidi üsna suure tahtejõuga valusaid päkkasid eirama.

.

Koeraaaad!
Mu aias elab kõige lollim koer, keda ma näinud olen.
Ma lähen närrrvi!

Kikivarvul

Minu viimase aja anuvamaid karjatusi on „Aega!”, „Aeeegaa!!”. Tahan kõikjale ja kõigiga. Ja siis vahelduseks üksinda ja iseendaga.
Oh, aegaa!

Ma olen praeguseks juba piisavalt üleväsinud ütlemaks, et elu on üks ilus Egle pühapäevahommikune tuunikala.

uued tuuled

Tekitan natukene segadust ja vahetan keskkonda. Eelmine otsustas järjest enam venestuda ja värske õhk mõjub alati hästi. Oma kolmandaks blogikeskkonnaks otsustasin valida bloggeri.