Pühapäev, juuni 28

Põhv.






















Tääg: PJ, Maiken

Zegaduzez elame.


Häv ju höörd, Maikel Džäkson iz ded x10 872 sellel nädalavahetusel. See vist oligi tema comeback, sest kõikides klubides, pubides, raadiotes on ta jälle kuum kaup.

Laupäev, juuni 20

Trafalgar Square

















Minu teooria on, et tal on kuri eesti naine, kes teda seda särki kandma sunnib.

Neljapäev, juuni 18

.

Käisin õhtul oma pargis. Hämar oli. Muru oli nii, nii palju ja kõik see oli ainult minu päralt. Siis hakkas vihma sadama. Viskasin hundirattaid ja tundsin end nii väikesena. Muru oli lihtsalt nii palju!

Pühapäev, juuni 14

Dublinist

Juba ammu oleks aeg kirja panna minu ja Maikeni 6-7 juuni nädalavahel peetud puhkusereisi südantsoojendavad mälestused.
Mõned kuud tagasi võtsime plaaniks minna kusagile kaugemale kui 100 km raadiust Londonist. Võtsime vallutamiseks Dublini. Lend oli meil laupäeva varavarahommikul, mis tähendas, et minu äratus oli juba kell 2 öösel. Lennujaamas algasid meie vahvad seiklused. Nimelt oli meie lennu väljaprindiga mõned probleemid, mis tähendas, et me pidime hiiglaslikus järjekorras seisma, et üldse kuhugile edasi pääseda. Seal vadistades heitsin pilgu meie paberitele ning imelisel moel oli koha peal, kus meie arvates seisis lause gate opens, hoopis gate CLOSES. Ehk siis 10 minuti pärast. Šokk ja ajusurm ning siis hakkas pihta trügimine, et oma boarding passid kätte saada. Spurt turvaväravate juurde, jälle vabandused "meieväravsuletakse5minutipärastkasmevõimepalunpalunpalunettetrügida?", paanika-paanika-paanika, jooks edasi, Maiken sokkides ja jalanõud käes, kuni ma avastan, et jätsin ühe Maikeni koti maha, jooksin tagasi ja jätkasime oma takistusjooksu läbi rahvamassi teise lennujaama otsa. Olles 10 minutit sulgemisajast üle, jõudsime näost punastena kohale ja üllatuseks avastasime ees hoopis järjekorra. St inimesi veel lennukile ei lastud. Nägime suht napakad paanitsejad välja, aga me jõudsime, edasi tulgu või veeuputus, Iirimaale me läheme!
Midagi veeuputuse taolist me ka saime - Dublini lennujaamast väljudes said mu jalad minutitega märjaks ja lirtsuvaks.
Entusiastlikult kesklinna jõudes sai meie esimeseks küsimuseks, kas see ongi kesklinn? (Linnavurled.) Siis otsisime suvalise koha, kus hommikusööki nautida, vaatasime aknast neid väheseid inimesi, kes sellise ilmaga väljas askeldasid ning mina vajasin kohvilaksu, et peale magamata ööd päev õhtuni vastu pidada.













Vihm tugevnes, meie, eesotsas jalgadega, saime aina märjemaks, külm hakkas end aina enam tunda andma. Tuul pööras alalõpmata meie vihmavarjusid pahupidi ning vastu tuult rühkides midagi peale jalgealuse ei näinud. Leidsime oma hetkeseisundit ideaalselt kirjeldava poe:

















Meie turismindus kujunes hoopis leia-dublinist-kõige-odavamad-kummikud aktsiooniks. Peale pikki otsinguid otsustasime Primarki moodi poe Kõige Koledamate Kummikute kasuks. 10 eurot. Lonkisime siis Mäki wc-sse oma kummikuid katsetama, sokke vahetama, soojenema, kuivenema.













Kõige Koledamad Kummikud ja nendest tulenev kuiv tunne jalgades parandasid meie meeleolu ja me tulevik näis kõigest olenemata helgem. Kuigi meil polnud öömaja. Niisiis:













Sellest midagi välja ei tulnud - õue jõudes pühkis tuul sildi tagurpidi ja märg tegi oma laastava töö. Pealegi inimesi oli tänavatel vähe. (Või siis nägime me oma kummikutega kohe eriti koledad välja.)
Otsustasime bussi võtta ja nõnda Dublinit avastada. Muidugi ei saanud seegi nii lihtne olla - lennujaamas oli hallipäine tädike meile müünud katkise päevakaardi, või nagu üks bussijuht lausa ütles, fake'i. Vihale ajas ikka küll, kuid lahke bussijuht lubas meid, kahte märga nartsu, siiski bussile. Peale mõnda aega bussiturismi, leidsime tee tagasi kesklinna, et seal oma bussikaart kehtiva vastu välja vahetada. Järgmine bussionu ära räägitud, saime kesklinna, panime veidi mööda ja rühkisime mööda tänavaid tagasi, ikka endiselt vastu tuult ja vihma. Minu vihmavari oli juba parajalt katki pidevast tagurpidi lendamisest kuni mul üle viskas ja salli endale ümber mässisin nõnda, et ainult silmad välja paistsid. Bussipiletitemaja juurde jõudes selgus, et asutus suleti kell 2 päeval!!!(!!!!) Ukse peal oli ka üks lootustandev silt, mis juhatas meid tuldud teed pidi TAGASI minema ning sealt ühele kõrvaltänavale, kust abi leida. Frustreerunult Dublinit needes-ropendades-vandudes rühkisime tagasi, leidsime selle kõrvaltänava, kõndisime lõdisedes tühja tänava lõppu, kust leidsime ühe väikese putka-auto. Püüdsime putkas soojas istuvale härrale läbi vihma ja tuule seletada, mis meie piletiga viga on, kuid härra jäi üsna ükskõikseks ja seletas, mida me juba teame - bussipiletitemaja on kinni. Ma läksin niii närvi, et kõndisin lihtsalt eemale, et mitte seda härrat roppustega üle katta. Maiken püüdis veel temaga suhelda, aga härral oli üsna ükskõik. Hakkasime kahekesi needes jälle tagasi kõmpima. See oli vast meie kõige mustem hetk. Maiken rühkis siis eespool ja mina jäin tahapoole, kui nägin seinal ühte värvilist graffitit, mis teatas, et "It's going to be a lovely day today!". See oli nii absurdne, et ma hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma. Maiken tuli tagasi ja vaatas, mida ma naeran kuni meil mõlemil kõhud kõveras olid. Naersime ja kommenteerisime selle sarkastilise sõnumi üle pikka aega ning jätkasime oma lootusetut teekonda helgemas tujus. Otsustasime Ballymun'is (no on nimi!!) hotellitoa võtta, aga enne seda ostsime poest trööstiks alkoholi ja kosutuseks süüa. Rääkisime jälle bussijuhi pehmeks ja jõudsime Ballymun'i linnaossa. Loomulikult tuli hotellitoa saamisega jama. Peale tund aega võtnud sahmerdamisi, kohalikku interneedust kasutades ja Maikeni ema krediitkaardi abiga (aitäh!) saime endale toa. Vähemalt sellega saime rohkemgi kui rahul olla:











































Kui olime piisavalt kosunud ning haavu lakkunud, tegime tutvust kohaliku ümbrusega. Aknast nägime Tescot ning plaanisime seal toiduvarusid täiendada. Kogu kant nägi välja nagu mõni väike Poola linnake.

















Meie plaanitud Shopping Centre osutus hoopis mahajäetuks. Nõukaaegse välimusega hoone ukse ees rippus jõulukaunistus ning suitsev kanalisatsiooniauk eritas keedetud seanaha laadset hõngu.
Õhtu möödus heatujuliselt. Terve päeva päästis meie oskus asja naljaga võtta. Kogu oma katkise vihmavarju all veedetud päeva jooksul suutsime me ropendamise kõrval naerda ja irooniliselt oodata, mis VEEL nihu võiks minna. No meie olime lõpuks valmis taevast kasvõi konnasid püüdma.
Nagu kiuste, tuli peale tormi järgmine hommik päike välja. Oli küll jahe ja endiselt tuuline, aga keda see heidutab. Tänavatel olid inimesed! Ja meie nägime oma totakate kummikutega
napakad välja. Ostsime ketsid.






























Veiseid kohtasime.
Jalutasime ja turismisime ringi kuni otsustasime, et sõidame mere äärde! Londonlastena pole merd ajastuid näinud. Oma uue ja töötava päevapiletiga saime siis randa ja...mida polnud oli meri. Mõõn oli mere kaugele-kaugele viinud, silmi kissitades sai sealt kaugelt näha liikuvaid laineharjasid. Nautisime siis promenaadi:


























Mererand nähtud, nautisime tänaval ühte ansamblit ning siis astusime sisse iiri pubisse, kus ühes nurgas kolm meest viiuli, vilepilli, kitarri ja lauluhäälega kõrvu paitasid ja kohustuslikku Guinnessi õlle alla aitasid libistada. Siis lennujaama ja ööseks koju.

Reede, juuni 12

.

Elu on nii imelik. Nii imelik.
Ma ei mõelnud kordagi siia tulles selle peale, et kui kunagi lahkumine ette tuleb, peab end siinsetest inimestest lahti rebima. Hüvastijätt number üks on tehtud. Ma siiralt vihkan hüvastijätte. Selliseid, kus arvatavasti ei näe enam kunagi. Või siis 10+ aasta pärast kohmetunult.


Eile öösel ronisime üle sadade väravate Regent's parki ja kolasime ringi. Pardid, tiik ja paljad noormehed.
Ja täna on graafikus hunnik eestlasi.
Ja homme on meil siin igatahes jaanipäev!

Kolmapäev, juuni 3