Esmaspäev, juuni 30

Muinasööpäev

















Olles eelnevad päevad kodus istunud ja õmmelnud-leiba(sid) küpsetanud, küsis ema ühel õhtul, kui oli näinud mind terve päeva mööda maja ringi sahmerdamas ja igale poole niidi-kangajuppe puistamas, et kas see kõik ikka seda väärt on. Kortsutasin ainult kulmu selle peale. Nüüd ütleksin, et jaa. Jaaah!
Pärast päevaseid ja õhtuseid toiminguid hoidsin varahommikul lõkke ääres tuld üleval, et sooja saada(minu kasukas ja kleit olid linnusesse magajate alla jäänud), teised lõkke ääres magasid. Liina oli oma lambanahkses-kasukas-muinasmagamiskotis ja nägi välja nagu väike jääkaru, Piret oli üleni mattunud sõbahunnikute alla, Karmo oli peitunud oma päkapiku-kapuutsi sisse, Rauno, kes oli orjarollis olnud, magas kellegilt pätsatud lambanahkade vahel aeg-ajal üleval olles ja minuga rääkides või lihtsalt mulle omal moel kaasa elades, kui ma palkide vahelt enda suureks rõõmuks süüa leidsin või lõkkepuid otsisin. See vaatepilt oli äärmiselt armas, oleksin sellest pilti teinud, aga see poleks eales see olnud.
Enne seda, kui ära vajusime, olime aga käinud saunas. Ja oo-o, mis saunas. Esimesel korral käisid poisid, aga kivid polnud lõkkes piisavalt kuumaks läinud ning saun ei tulnud saun, nõnda kasti end niisama külma veega üle. Pea kõik saunatajad läksid magama ära, meie leppisime siis olukorraga, et sauna pole. Karmo ja Juhan aga otsustasid, et tuleb ikka üks õige saun teha ning hakkasidki kiva linnusest lõkkesse tagasi tassima. Saunaajaks oli juba varahommik, Juhani, Karmo, väikese Markuse ning Piretiga me siis selle järgi proovisime ja pärast panime jooksuga sölli ujuma.
Olla oli nii, et järgmisel päeval oli kahju ära minna. Kuigi šoksi järele oli isu küll.

Esmaspäev, juuni 23

Häbi

MA POLE KAKS (KAKS!) PÄEVA MIDAGI ÕMMELNUD.

Neljapäev, juuni 19

Meie punker

Ah ja oh. Järvakant oli vahepeal.

















Oli nii head kui halvemat muusikat, meeldivaid ning ebameeldivamaid inimesi (meeldivad olid suuresti ülekaalus), tüütult purjus inimesi („Ma saan aru küll, sa kavatsed oma toidu mulle anda ja jalga lasta...!?” „Ee...jah!”; „Kas sa Underit loed?”), naljakalt purjus inimesi („Tulge meie telki, siin poisid musitavad omavahel!”, „Siin ei ole ohutu, tule, ma viin su paremasse kohta!”) jne, jne.
Esimesel ööl oli magamaminek raskendatud, sest ennist käis me telgi ees jämm – Andre laulis, kuidas ta pruut end laiaks sõi ning hiljem, kui ta ära väsis, hakkasime meie Kerliga seto laule laulma, mille peale kuskilt kõrvaltelgist hüppas välja Helle, kes meiega liitus, Andre tinistas midagi suvalist kõrvale. Laulsime oma hääled ära ning just siis, kui Kerli oli juba magama läinud, tuli ületeetelgist tüüp, kes lõugama hakkas, et mingi setode lõõritamine ajas ta üles, leidnud veel kaks magamaminekus ja kuriteopaigal viibivat süüdlast(tegelikult Katti polnud millegis süüdi, ta ei laulnud ühtegi laulu), leidis ta, et kuna tema uni nüüd rikutud on ning et vastu teha, ei tohi meie magama minna. Peale pikka mitte kuhugi viivat vestlust ja teiste juhuslike purjakil inimeste ühinemisel endiselt mitte kuhugi viivasse vestlusesse suutsime ühel hetkel siiski märkamatult oma telki hiilida ja magama jääda, kell oli siis midagi viie paiku. Sellest intsidendist sai meie telgi mitteametlikuks nimeks Setod.
Hommikul ärkasin selle peale, et kusagilt telgist kostus üks hädine „Kraaks”, siis juba julgem „Kraaks-kraaks” ning sellele vastas kusagilt „Määä!”. Algav päev oli üks igati märg. Uimerdasime ringi, saime oma riided märjaks ning vahetasin siis oma märjad riided viimaste kuivade vastu, mis üsna pea said märgadeks riieteks. Ühel hetkel avastasime Kattiga, et meie telk laseb läbi, minu kott istus otse ühe veeloigu sees, samuti väiksem kott, kus asus digikas.

Aeg-ajalt hüppasime telgist läbi, et oma külmajooki juua. Poisid tundsid kogu aeg huvi, et mida me joome, nestea see vist ikka ei ole, kui neile nuusutada andsime, oli nende vanade joodikute reaktsioonid, ma ütleks, erilised.

Söögile õnneks raha palju ei läinud, meie põhimenüüks olid näkileivad ja merevaik, mul oli rediseid ka, aga see läks ühisesse kasutusse. Ühel õhtusemal hetkel, kui me oma telki sööma suundusime, jalutas meile vastu purjakil Rasmus, kutsusime ta meiega kaasa sööma. Istusime siis kolmekesi oma läbimärjas telgis ja sõime viimaseid jäänuseid näkileibadest. Kui viimanegi sulajuustutilk karbist kätte saadud oli, ütles Rasmus, et lähme sööme nüüd päris toitu ka, ma teen välja.

Vihma tuli aina juurde ning selle väljakühveldamine ei osutunud edukaks. Poisid pakkusid muidugi võimalust nende (üsna täis, kuid see-eest pehmete madratsite-tekkidega) telki tulla. Olime piprad ja leidsime uue öövarju Kerli juures Pirogovil. (Neil seal tagapool said suurematele telkidele nimed pandud, nii oli seal olemas nii raekoja plats kui purskkaev. Rajooni valitses ka kohalik-alati-purjus lendur-linnapea.) Rahulikuks ööbimispaigaks see just ei osutunud, sest miks muidu küll telgi nimi Pirogov oli. Inimesed jalutasid sisse-välja ning meie laulsime ööst varajase hommikuni. Vahepeal külastas meid lendur-linnapea, kes üllatas meid oma erakordsete ekspromtväljamõeldud lauludega pluss tinistas neile osavalt kitarri juurde. Nii ta laulis kondensaatorist, mis seltskonnas jutuks tuli või ettepanekust laulda neid laule, mida kõik oskavad. Rahvas kuulas suu ammuli, mõni kummutas õlle põhjani ja kuulas edasi. Varsti laulsime meie edasi, peamiselt regilaule, alguses selliseid, mida kõik tundsid, pärastpoole ropumaid, sest neid paistis meie eeslaulja Pets kõige paremini tundvat. Hommikuks olin oma hääle NII ära laulnud, et lauluhäält ei tulnud ühtegi, rääkida sain kähisedes. Kuskilt ei-tea-kust võtsin veel viimase jubeda bassihääle, et võtta eest üht nõutud laulu ning siis oli kaputt. Üks hetk varsti peale seda vajusin suurest unest ära ning järgmisel hetkel ärkasin Kerliga ühel ajal pooltühjas telgis. Kell oli pool kaheksa ning tundus olevat paras aeg Rabarocki Pirogov kokku pakkida.
Läksime Kattiga oma telgi juurde, kus poisid olid juba üleval, sõime hapukurke, mis ma Pirogovilt kaasa võtsin ning pakkisime endidki kokku ja kodupoole marss.

Esmaspäev, juuni 9

Et lükata edasi muid kohustusi

Mõni ütleb, et ei taha üldse vanaks saada. Mina tahan väga. Tahaksin istuda vana memmena pargipingil ja vaadata noori. Näha, kuidas noored ei saa aru kõige lihtsamatest asjadest ja kuidas nad ei julge teha seda, mida oleks kohe vaja teha ja kuidas nad ei julge ütelda seda, mida oleks pidanud juba ammu ütlema. Sellepärast, et nad kardavad haiget saada. Sellepärast, et nad arvavad, et kõik on alles ees ja kiiret pole kuhugi. Ja ükskord taipavad, et ees on järjest vähem ja see, mis jäi tegemata või ütlemata, see jäigi tegemata ja ütlemata. Teada saamata.

See on Linnateatri etendusest „Sild”. Ma nii väga tahaksin seda näha. Uuesti. Sellepärast, et tol ajal olin ma 11-aastane pädalik ja ei saanud sellest aru. Huvitav oleks seda uuesti kogeda. Mäletan, et saalis olin ma kui nuiaga saanud, ma ei saanud päris aru, aga midagi tükis oli, mis elamuse andis ja siiani meelde jäi. Mäletan, et tahtsin nutta, aga nii palju inimesi oli ümber ja ei julgenud, vajusin toolil madalamale, plaksutasin ja tahtsin ruttu minema saada. Hiljuti tekkis mul tahtmine selle stsenaarium kätte saada, lugesin ning seekord sain aru.
Vaimustav.



Teeme nii, et ma lihtsalt tõusen ja lähen. Ärme ütleme midagi ja ärge järele vaadake. Muidu jääb meelde minu lahkumine. Et kuidas ma siit läksin. Aga mina tahan, et jääks meelde, kuidas me siin kõik koos olime.

Tõuseb ja läheb ära.