20 Oktoober

Endiselt Mongoolias. On kylm, kuiv ja tolmune. Kaisime 2 hollandlasega Terelj rahvuspargis. Turnisime magedes-kivikaljudel ning soitsime kuulsatel mongoolia hobustel, mis rohkem ponide mootu olid. Samas olid nad ysna metsikud. Kuulasid ainult oma juhi kasklusi. Mongolid juhivad oma hobuseid erinevate haalitsustega. Hobuse edasi utsitamiseks tuleb teha "tsu" laadne haalitsus, aga see peab piisavalt agressiivne olema, et tootaks. Kylmununa kodu poole ratsutades nagime imeilusat paikeseloojangut kollaste kaljude taha. Oobisime traditsioonilises ger-is (jurta). Nii kaua kui tuli all oli, oli monus ja soe, aga hommikuks oli kibekylm. Oosel avanes imeline vaade tahistaevasse. Ma pole elus nii palju tahti nainud. Suur Vanker oli kohepalju suurem ning madalamal.Vaheste linnade ja loputute tyhermaadega Mongoolia on ideaalnetahtede vaatluseks. Sam tegi paar agedat fotot oo jooksul. Siin on enamasti alati selge taevasja sademeid kohtab suve jooksul paar nadalat. Paikeseenergiat ja tuult on nii palju, aga tundub, et riik ei ole midagi teinud, et seda energiat ara kasutada. Ulaanbaatari ymbrus on nii saastunud, et paljud inimesed kannavad respiraatoreid tanavatel, arvatavasti ka tolmu parast. Jargmisel hommikul kaisime vaatamas maailma suurimat ratsamonumenti. Muidugi on see Ghenghis Khan. Hiiglaslik oli ta toepoolest, liftiga sai hobuse pea otsa soita ning vaadet nautida.

Pildid on Sami tehtud, minu omad on jamad.

Nyyd oleme tagasi pealinnas ja plaanime kusagile iseseisvalt minna. Kahjuks on Mongooliaselline riik, mida on lihtsaim avastada teiste randuritega koos tuuri(eestikeelne sona?) tellides. Transporti pole just palju vaikese populatsiooni tottu vorreldes territoriaalse suurusega. Yle poole mongoollastest elab endiselt maal ger-ides ning kasvatavad karja, liikudes nendega 2-3 korda aastas parematele rohumaadele. Hotelle ja kylalistemaju lihtsalt ei eksisteeri igal pool ja suvel oleks alternatiiviks telkimine, aga praegu on selleks kaugelt liiga kylm. Ma tahaks vaga tagasi tulla soojal ajal, sest praegu me jaame nii paljust ilma. Suvel saab hobuse rentida (voi osta) nadalaks ning pikemaid matku ette votta, kohalikku eluning loodust naha.Mongoollased on vaga sobralikud ja uudishimulikud. Kylades saadavad sind kohalike pikad uudistavad pilgud ning kui nende kaest teed kysida, ollakse vaga habelikud inglise keele oskamatuse tottu. Eestlasena tundsin lausa sarnasust selle omaette hoidva rahvaga. Naiteks kui monega jutule sai, tuli neilt kohe siiras huvi meie arvamuse jarele selle maa ja inimeste kohta. Ka eestlane tahab teada, mida valismaalane nende kodumaast arvab ning pyyab valiskylalisele voimalikult head muljet jatta. See voib tunduda vaga enesestmoistetavana, aga toesti, naiteks Hiinas ei kysinud ykski kohalik mult, mida ma nendest arvan. Ausalt oeldes ei tulnud keegi kysima, et ega me abi ei vaja. Isegi venelased parisid meilt, kuidas meile nende emake meeldib ja kus me kainud oleme ning kuhu me jargmisena laheme. Kuigi see oli jallegi teistmoodi, nemad pigem otsisid kinnitust, mida nad juba teadsid. Et nende maa on parim jailusaim ja egotrippisid, et nende inimesed on vahvaimad. Kuigi tosi, venemaa venelased tegid mulle meeldiva yllatuse, tundsin end toesti oodatud kylalisena. Tagasi Mongooliasse. Ulaanbaatari rongijaamas pileteid ostes tutvusime Jagga'ga, siira noormehega, kes ohinal meiega oma inglise keelt praktiseerida tahtis. Ysna pea otsustas ta oma paevaplaani muuta ja meid mustale turule juhatada ning jargmisena olime juba tema juures ohtusoogil. Tema ode Mindi on paar aastat Londonis elanud ning raakis soravat briti aksenti, mis on vaga harv siin. Hea klapp viis meid kesklinna pubisse, kus mangis kohalik kuulus band. Nende muusika oli puhtalt traditsioonilistele lugudele yles ehitatud koos ehedate mongooliainstrumentidega. Solist kasutas lisaks tavalisele laulmisele ka kurguhaalt, mida siin kutsutakse khöömei'ks. Koosseisu nimi oli Altan Urag, kui on soovi jargi kaeda. Ma ise pole veel uurinud, aga kindlasti kavatsen.
Ootamatult saime traditsioonilise muusika osaliseks juba jargmisel ohtul. Peale viietunnist tolmust ja auklikku bussisoitu joudsime kunagisse Mongoolia impeeriumi pealinna Kharkhorinisse. Kahjuks pole iidsest linnast enam midagi jarel. Peale impeeriumi langust ryystati linn taielikult. 16ndal sajandil aga ehitati varemetest Mongoolia esimene budistlik tempel hiiglasliku myyriga. Erdene Zuu templisse asus elama ligi 2000 munka ning myyride vahele mahtus ligi 300 ger'i. Praeguseks on alles vaid myyr stupadega ning 3 originaal templit. Ylejaanu lasi Stalin ateismi peale surudes havitada koos koikide munkadega, kes seal resideerusid. Myyride vahel jalutades nagi koik vaga tyhi ja nukker valja. Munkasid elab siin vaid kaputais.
Oleme siin olnud juba kolm paeva. Tegelikult pole siin peale iidse templi midagi muud vaadata, aga meil on Pekingi rongini nadal aega oodata. Siin on vaga rahulik. Elame ger'is, kytame ahju, kaime korra paevas kyla turul liha, juurvilju ja vett ostmas ning jalutame tyhermaadel. Paikeseloojangul vaatame, kuidas karjasid kodu aetakse. Hobuste seljas enam nii palju ei olda, nyyd on mootorrattad, mille seljas vurada.
Ohtustest kypsetamistest. Ykspaev tuli Sam kylast hunniku toiduga, kaasa arvatud lihakantsakaga, mille turult ostnud oli. Minul oli imelik seda syya, sest ma pole kunagi suur veiseliha fann olnud, aga Sam ei joudnud oma praadimisoskusi ara kiita. Jargmisel paeval turul kerge kahtlusega kysisin myyjalt, et mis liha Sam eile ostis ning tadi viipas laua all lebavale hobuse peale. Sam, kui suur loomasober ei taha siiamaani sellest juhtumist raakida. :)
Ahjaa, ning traditsioonilisest muusikakogemusest. Esimesel ohtul renditavate ger'ide juurde joudes viipas omanik meid kooki, kus pealtnaha yrgvana rahvaroivais mees nurgas harfilaadset instrumenti mangis ning oma kodukohast, Gobi korbest laulis. Kuulamas oli 2 sakslannat, koogitadi ja tema pisike tytar. Onu mangis 3-4 erinevat instrumenti, laulis ja saime ka khöömi uuesti kuulda.
Jargmisel paeval sakslannad lahkusid ning nadal aega olime me ainsad 'turistid' seal. Suureparane.Tagasi suurlinnas ei olnud meeldiv olla, aga ysna pea olime juba rongis teel Hiina piiri poole. Veidi kurb oli seda armast maad jatta, aga ma loodan vaga siia tagasi tulla. Mongoolia on imeline (veel) rikkumata maa

?-17 Oktoober

Sayani maed on imeilusad. Jargnesime joele, mis m2gede vahele viis ning imetlesime koski. Turnisime yhe vaiksema mae otsa kah.
 Kahjuks on kohalik kuumaveeallikas  kraanideks tehtud ning kohalik sanatoorium oma jao votnud. Lahimad paris kuumaveeallikad olid aga 40 km kaugusel.
Hommikul jatsime oma burjaadi onuga hyvasti (ta oli ikka nii tore, et oli lausa kahju lahkuda). Jatsime talle hunniku plaastreid ja antiseptikut, ta kaed olid vaga katki ning poletikulised ning otseloomulikult ta ei hoolitsenud nende eest yldse. Need ei olnud lihtsalt kriimustused, vaid lausa mingi haigus, sest keset yhte sorme on tal sygav auk soobimas.
Bussijaamatadi ytles paar paeva tagasi, et buss Ulan-Udesse laheb 3 korda paevas, iga paev ning andis meile bussiajad. Kui me aga bussijaama joudsime tuli valja, et tana aga ei lahe yhtegi. Lahimasse linna samuti mitte (!). Paari tadi kisa peale tegi ta aga yhe kone kusagile ja jarsku oli marsa Irkutskisse olemas. Ohtuks muidugi alles. Kiire ajurynnak ja uus plaan valmis. Netikohvikus sai labi venekeelse saidi ohtuks rongipiletid Ulan-Udesse ostetud. Ainuke risk oli see, et kui halbade teeolude tottu marsa pool tundi hiljaks jaab, oleme oma oorongist maha jaanud. Aga meil ei jaanud mitte mingit muud voimalust yle.
teeolud olid toesti halvad ning Venemaa teed... Ralli oli siinseid juhte teades juba oodatud. Niimoodi me pool lendasime ja hyppasime pimedas lumistel ja kurvilistel teedel magedest alla. Kui labi tiheda lumesaju me autoummikutest ja kraavi vajunud autodest mooda hakkasime soitma, vottis lopuks ka juht veidi hoogu maha. Peale seda soitu ei saa mu sisikond enam eales anatoomiaopikutes olevas jarjestuses olema.
Irkutskis joudsime kenasti oorongile. Rong oli toeline vene rong, vana ja hamar. See oli neljasteks kupeedeks jaotatud, samovariga kupee lopus. Kuid inimesi voeti rongile nii palju kui neid tuli, mis tahendas, et yhel hetkel oli 4 inimese kupees meid 7. Magamiseks ruumi ei jagunud (kui just ei joppa ja ylemisele narile ei saa). Kupeekaaslased said meil olema ylivahvad. Alguses arvasime, et tegemist on perekonnaga, aga parast tuli valja, et tegemist oli ikka vohivoorastega, kes sobralikult kupeed jagavad. Yliarmas vene tadi ahhetas meie pika teekonna peale ning yks mees, kes tootab Baikalil kalamehena, naitas meile oma tehtud kvaliteetseid fotosid Baikalist. Karusid pildistada on tal tavaline. Samuti naitas ta meile dokki oma toost, mis oli vaga huvitav ning imeilusa loodusega. Vurasime lumesajus Baikali aart mooda 8 tundi kuni kell 6.30 rong Ulan-Udesse joudis.
Tegime Mongoolia viisa yhe paevaga ara ning ostsime bussipiletid jargmiseks hommikuks Mongoolia pealinna ara. Lahke tadi, kes meile piletid myys, teadis ka odavat hostelit, kuhu me ooseks saaks jaada. Kiire telefonikone ja hostelist tuldi meile jarele.
Bussisoit yle Vene-Mongoolia piiri vottis 12 tundi ja maksis 25 euri. Rongiga oleks teekond votnud 24 tundi ning maksnud 100 euri rohkem (!). Saime piiri yletatud 1 paev enne meie viisade loppu, sealt tuli ka meie paanika Ulan-Udesse joudmiseks. Bussis nagime kogu Venemaa jooksul (v.a Peterburg) kaas-seljakotirandureid. Hispaanlase Danieli ja aussi Brendoni tunded olid samad. Tuli ka valja, et me oobime Ulaaanbaataris samas hostelis (ning hiljem ka samas toas).

Ulaanbaatar on yks kole linn. Isegi Lonely Planeti teejuht tunnistab seda, Mongoolia ilu algab aga valjaspool iga linna. Iga hosteli tootaja on hoiatanud pikanapumeeste eest linnapeal ning peale keskood valjumise ohtlikkusest, raakimata ukse avamisest voorastele. Omast kogemusest tanava yletamine on missioon. Isegi kui sulle on roheline tuli.

Black market Ulaanbaataris

tanav kesklinna lahedal