Mulle tundub vahel endale ka, et olen napakas.

Sealtmaalt alates kui ma Ealing Broadway paduvihmas kogu oma majapidamisega metroo peale astusin, on mu elukava nii tihe olnud, et pole olnud mahti. Siia näiteks tulla. Samas mul nagu ei olekski siia midagi kirjutada, kusagil olete mind juba niikuinii tolgendamas näinud.

Maarit saatis mu ära ja järgmine märkimisväärsem hetk oli kui mind kusagil Poola teekese ääres maha kupatati. Võtsin oma ~25 kilo kätte ja hakkasin isesirgeldatud kaardi järgi Wolini poole hääletama. Wolin ise oli nagu ikka, palju karvaseid viikingeid ja üle pika aja sai idatee rahvast näha.

Siis tuli Eesti ja hakkas pihta. Inimesed ja muu. Viru folk näiteks. Kummaline seltskond sai kokku. Igast minu maailmast mõni inimene. Mütofest samuti. Endiselt suudab müto igal aastal täiesti erinev olla. Vähemalt minu jaoks. Kui eelmisel aastal oli kõrts üks peakohti, siis see aasta oli see viimane koht, kuhu minna, sest midagi ei toimunud. Piret tahab hakata Tryzna groupie'ks, no palju puudu ei jää - nad on ä-g-e-d-a-d. Ja põdralaul on neil nüüd selge. Maariti sünnipäev. Liisa sünnipäev. Palju hääletamist, mille tulemusena ma üheks õhtuks-ööks-hommikuks-päevaks Tartusse jäin. Miskipärast Emajõkke satun ma ainult öösiti. Pärast seda tuli üks sipsik kah ära teha. Pärnu. Kihnu. Ning lõpuks ometi maakoht. Käisin laadal ning mässasin hainamaal põikpäise vasikaga nagu ikka. Siis vist saigi suvi läbi. Kuigi mul on veel mõndagi teha enne kui ära lähen.

Mõned inimesed on kaugeks jäänud ning mõned muutunud. Kes pisut, kes rohkem. Ning mõne inimese arvates mina samuti ja siis jälle kohe üldse mitte. Võta siis kinni.

Oma allesjäänud ajast tahaks veel midagi ilusat silmade ja hingega kinni püüda ja kaasa võtta ning head seltskonda pole kunagi liiga vähe.