Sügis on siia jõudnud. Nii meeldiv. Õnneks ei viitsita lehti nii usinalt riisuda ning on võimalus lehtedes jalgu sahistada. No välja arvatud Oxford streedil muidugi. Seal pole puidki.








































See viimane pilt on sellepärast, et see koer oli nii äge. Mängis meiega jalkat ja sõi meie juustu.

Inimesed on nii inspireerivad! Ma olen selle nädalaga ammutanud rohkem, kui terve eelmise kuuga...
Ma töötan koos poolaka(te), ameeriklaste ja hunniku lähis-idalastega. Just selle viimase kohta pean tunnistama, et olen olnud liiga rassistlik nende vastu. Üllatus, üllatus, kõik nad ei kanna vöö vahel pommilaenguid ning ei löö sulle halastamatult külge. Nad on huvitavad, haritud ja hullu huumoriga! Isegi kokk, kes üritab sulle lamba munandeid sisse sööta või koka abi, kes esmapilgul näeb välja kui sarivägistaja. Üsna palju oma ajast seal teen vesipiipu ja tsillin inimestega. Vesipiibu kohta - selleks ajaks kui ma Eestisse tagasi jõuan, olen ma koolitatud vesipiibuproff. See, kuidas nad seda teevad, on imeline. Eks ikka sellepärast, et see on osa nende kultuurist, nad kõik on teinud sishat juba sipukates olles. Ma armastan oma tööd! Kuigi, palka võiks kah varsti saada.
Täna sain kokku Luke'iga (see kõige karvasem ja kõige suurem viiking Mütofesti väljamaalaste laagrist), erakordselt hea oli viikingite juttu jälle puhuda. Pärast seda kui ta bussi peale jooksis, sain ma ta Tower of Londoni kleepsu endale ehk tasuta sissepääsu sellesse turistlikku (kuid väga ajaloolisse ja harivasse ja silmaringi laiendavasse jaja...) kindlusse. Niisiis tuiasin ühe ta viikingsõbraga seal kuni pidin tööle minema. Ja tööst ma juba rääkisin.

Üldiselt ma imen mõlema kopsupoolega kõike seda uut endasse ja ootan, millal ma lõhki lähen.

Ma elan tagurpidi. Lähen tööle kell kuus õhtul, päeval magan. Eile öösel tuli purjus Maarit kell kolm koju ja läksime siis alla hiina toitu ostma. Nautisime oma nuudleid, kui John oma toast välja tuli ja sõimama hakkas, et me ta halvale teele viime. 5 minuti pärast sõi ta meiega alt ostetud nuudleid. Täna "hommikul" sõime Johni ning Maariti ja tema peigmehekandidaadi nr.1-ga sushit. Üsna pea läksime Maaritiga chai lattet ostma ja selle juurde pidime ikka koogipoest 2 suurt ja uhket juustukoogilõiku ka võtma. Sõime ja mõtlesime, et mis meil küll viga on. Oleme terve öö ja terve päeva lihtsalt söönud. Nüüd lähen tööle ja lasen kokkadel end surnuks sööta.


Kirjutasingi midagi.

Pühapäeval või oli see laupäeval, kes teab, käisin Hampstead Heathis kontrollimas, et ma olen ikka päriselt tagasi.













Ülejäänud aja ronisime puude otsas ja vahtisime 200 erinevat tõugu koeri. Nigu koeranäitusel.
Minu püüdlus terve nädalavahetus kaine püsida oli üsna edukas. Kuni pühapäeva õhtuni. Ja aeg ajalt on meelitav saada komplimente lesbidelt.

Üldse pole raha. Noh, absoluutselt pole.

Ainult kohvritäis asju on.

Suht rott.

F****** inglise ilm. Selle asemel, et teistega välja minna, värisen siin kahe teki all ja joon n-dat tassi teed, vaatan BBC uudiseid ning halisen siin.


põfff.

Vannitoas kasvavad meil seened. Pühapäeval saab seenesousti.

Väikene deja vu on.
Istun siin lennujaamas oma tolmuse üsapuutriga, päike paistab ja vaibal on veidi prahti. Eespool istuv mees mängib arvutis Solitaire'i.