Jõulud on üle elatud. Sõime, jõime, käisime kuuske kallistamas, vaatasime filme.

Kypsetasin eile 88sel piparkooke, see oli k6ige naljakam kypsetamine mu piparkoogiajaloos.
Internetivaba olen arvatavasti p2ris pikaks ajaks, niiet parimat j6uluaega!

Täna oli_kurnav_päev.
Olin oma vanaonu pärast mingis kummalises šokk-tujus terve hommiku. Ligunesin tund aega vannis ning läksin tööle. Seal esimesed pool tundi rabasin robotlikult tööd teha, kuigi midagi eriti teha ei olnud. Siis hakkasin nutma. Jooksin välja ning külmetasin mingi trepi peal ligi pool tundi. Võtsin end kokku ja läksin tagasi. Varsti jooksin jälle välja. Läksin jälle sisse. Siis tulid Catie ja Ahmed mind piirama. Ahmed pidi peaaegu ise nutma hakkama, sest ta ei suuda nutvaid inimesi vaadata. Naljakas poiss. Eriti sellepärast, et ta on meie kõva mees. Mu boss number kaks viis mu jalutama ning kohvile ühte hubasesse lounge'i, mis meie kõigi lemmik on. Tema on meie psühholoog ja tugipunkt. Rääkisime. Kui tagasi jõudsime, hakkas igalt poolt kallistusi sadama. Kliendid ehk sõbrad. Taz ostis mulle üllatusmuna. Catiel oli viimane tööpäev, mis tegi meid kõiki nukraks. Ta tuleb küll meile külla neljapäeval ja pühapäeval on pidu, kuid siis sõidab ta oma hamburgerimaale tagasi.
Jõudsin koju, rääkisin Mari-Liisiga pikalt telefonis, kaklesin pesumasinaga ning istusin elutoas ja vaatasin, kuidas hispaania poiss end pilve tossutab ja koer jalgpalli närib.

See tänane katki minemine oli vist kogu selle viimase 3 kuu eest. See bürokraatiaga võitlemine-leia endale töö-otsi kodu-võõrad ajutised elupaigad-mäkra mängiv poisssõber-kas ma tulen rahaliselt toime-vahelduv kodu-lume-inimeste-turvalisuseigatsus sai oma viimase piisa.

Rahulik on olla.

Ja unenäod, oh appi, vahel tahaks need välja lülitada.

Viimased kolm aastat olen ma kipitanud ja kahetsenud, et pole Saatsesse jõudnud. Selline halb tunne on olnud, et pean minema, enne kui see küla ära kaob või midagi juhtub.
Küla on veel alles, aga mu vanaonu põles kolmapäeva öösel oma vanas palkmajas maha. Ta oli terve elu halvatud olnud. No kuidas sa jooksed põlevast majast välja, kui jalad ei kanna...

Huvitav, kas ma olen rumal. Ütlesin ära töökohast hea sissetulekuga. Sellepärast, et koht, kus ma töötan, annab mulle palju rohkem. Kõiges muus kui materiaalses. Mitte, et nad kitsid oleksid, meil lihtsalt pole nii palju sissetulekut. Ma ei ole rumal. Ma ei tulnud siia karjääri tegema, tulin kogema.

Kogen nüüd teki all edasi. Vahepeal tuleb päike mu tuppa, soojendab veidi, ning siis tuleb hall jälle tagasi.

Meet Lucy

Lucy pole mu ainuke korterikaaslane. Jen, Joe ja Migel on ka.

HahahahahahHAAAA! Magasin t2na 11 tundi. Kogu selle 2 n2dala eest, mil ma seda depressioonis ja minusse armunud bangladeshi poissi kannatasin. Nagu ikka, elan ma kylmas toas. Kollane radikas ei t88ta. Netti ka pole. Istun t88l, blah, yks piparmyndi-meloni vesipiip l2heb nyyd k2iku!
Ja ma saan oma aadressi jagada, kes minuga p2riskirjavahetust tahab pidada.

Shalaam.

P2evad venivad nagu kaamli tatt. Ma peaksin 6nnelik olema, et ma elan nii 2gedas korteris, aga k6ik l6hnab valesti ja mu avokaado maitseb siin halvasti ning mu kohvi oli vale, uks k2ib ebanormaalselt kinni, n6ud l6hnavad imelikult, isegi hiir k88gist l2ks minema kui ma ta peale kell 5 hommikul karjatasin ja pesumasin ei anna mu riideid tagasi. Eile j6in bangladeshi poisiga siin veini ja seegi maitses valesti.

Pyhap2eval kolin oma odavasse urkasse, mida yyrima hakkan. Oooooooo, ma tahan ja loodan oma urkast parimat.