Tänase 17 kraadise õuesoojaga nägin juba ühte lepatriinu keskkevadelõhnalise muru peal askeldamas. Mmmm. Hommikukohvid tagaaias. Must leib käib käest kätte nagu väike aare. Marile saadeti päts ning ta nii lahkelt tõi mulle ka paar viilu. Südantsoojendav.
Üsna ammu aega tagasi leidsime aarde. Päris aarde! Kuigi siiani pole õnnestunud selle omanikku leida. Nüüd on muru roheline ning puud õites, paras aeg talveunest ärgata. Loodetavasti saab ka siia rohkem elu.