Eelmine uus aasta algas kusagil Tai saarel seenesena laternaid õhku lastes. See ei olnud nii kerge kui arvata võis, latern peab põlema veidi aega ning siis alles lendu laskma ning lootma, et tuul seda merre ei paiska. Meie oma kukkus kohe merre, võitles seal veidi ning lendas nii kõrgele ning poles nii kaua, et võtsime seda hea oomenina - kerge madalseis ning siis aina püsivamalt kõrgemale. Nii enamjaolt oligi, aasta alguses jõudsime puruvaestena Austraaliasse ning hakkasime kodu ja tööd otsima, samal ajal läänekultuurišokist üle saades. Kõik tundus pehmelt rõve. Paari nädalaga leidsime imearmsa korteri mere ääres, kuhu me kahe seljakotiga sisse kolisime. Tuba oli suur ning mööblita, meie vara tundus nõnda köömes. Nüüd, aasta hiljem, on kummaline vaadata, kui palju kola me kokku korjanud oleme.
See uus aasta algas Lõuna-Austraalias Adelaides rannaliival ilutulestikku vahtides, kohalikus klubis-baaris tibide ja ossidega võidu juues ning igavusest lollitades.
Sellelt uuelt aastalt loodan leida vastuseid, mida juba liiga kaua eemale peletanud olen. Rännuind on endiselt olemas, vaevalt see kunagi kaob, aga ma hakkan väsima iga paari aastaga uuesti kusagil nullist alustada. Otsin kodu. Ma ei tea, kus see asub. Kas on üldse võimalik ühes paigas olla ilma, et mõni tükk nagu puudu oleks?
