Laupäev, mai 31

"...ja igatsedes ootan ma!"

Kummaline nädal. Mu mõistus on ülekeenud - ma unustan, ajan segamini, rabelen kus pole vaja ja viskan jalad seinale kus tegelikult peaks jooksma. Eksamipäevade segiajamisest kuni selleni, et tund aega varem (ja veel vale) rongi peale jooksen.
Nõnda veetsin Keilas meeldivalt aega järgmist rongi oodates. Istumiseks leidsin vist kõige asotsiaalsema koha. Vana lagunenud perrooni suitsukonide ja süljelärakatega kaetud trepil punusin Liisa veinipudelile lillepärga ja kuulasin muusikat, kuhu mõne aja pärast astus üks vanem mees, töökindad käes ja traksipüksid jalas. Veidike tuikudes vaatas ta häbelikult oma kulunud botaste ninasid ja rääkis midagi. Võtsin klapid peast just sel hetkel kui tagasihoidliku onu suust kõlas viimane rida mingist läägest luuletusest. Natuke aega pärast vaikust, endiselt botaseninasid vaadates, pobises ta midagi „Ega ma tavaliselt kõigile luuletusi ei loe…” ja kõndis kiirelt ära. Istusin mõnda aega hämmeldnunult ning hakkasin uuesti muusikat kuulama. Varsti astus mu juurde järgmine vanem härrasmees, selgelt joobes ja sinine nokamüts peas. Sõnagi lausumata hakkas ta laulma armastusest ja igatsusest nõretavat laulukest. Ma püüdsin teha kõigest väest oma mida-sa-siit-veel-tahad-nägu, aga ma ei suutnud, hakkasin kõva häälega naerma ja korjasin oma kotid kokku ja läksin ära. Lillepärja unustasin trepile.
Ma arvan, et see on märk saatuselt, et mulle sellised jorjemid kogu aeg ette satuvad. Vot sellisele ma ükspäev lähengi!

2 kommentaari :

punapea ütles ...

Nõnda romantiline ja, ehk vaid minu arvates, aga veits prantslaslik - joobunud mehed laulmas ja vein. :P


Pille

Elo ütles ...

Oleks ta siis prantsuse keeles laulnud!

Aga eestlaslikult oli tal õlu.