Rahet sajab, aeg ajalt välgutab ja müristab. Kogu hoov on valge, kummaline, mul oligi täna selline talvetunne. Kuid siiski pigem sellepärast, et kellakeeramistega läheb siin juba poole viiest pimedaks. Varajane pimedus tekitab alati sellise talvise ja rahuliku tunde õhku. Kõik katused ja teed on paksu valge kihi all. Mu tuba asub kolme küljega majast väljaspool, seega kõik seinad krabisevad salapäraselt (ja mu tuba on ka kõige jahedam tänu sellele). Ma veel tahtsin välja jalutama minna.
Seda, et mul läheb hästi. Seda tahtsin öelda.
Peale rahe lastakse juba teist õhtut igal pool rakette, see on midagi nagu paar päeva enne aastavahetust ja mõned päevad pärast, kui avastatakse, et võiks veel midagi taeva poole lennutada.
Nägin Maikenit ja Mari-Liisi nädalavahel. Laupäeval ööbis Maiks minu juures. Meil olid esmaspäevani sugulased Iirimaalt külas, seega maja oli igati rahvast täis. Päeval ja õhtupoolikul kolasime linna peal ringi. London on kuradi kallis linn!
Nüüd on juba nagu sõda lahti, iga nurga peal lastakse ilutulestikku. Oma aknakesest näen vähemalt kaheksat kohta ning nende asukohad on pidevas muutumises, aga paugud ja kõminad käivad ümberringi. Hullumaja. Lisaks veel aeg-ajalt politsei-kiirabi sireenid. Natukene võõras tunne on, London tähistab ühtselt midagi ja mul pole õrna aimugi, mis see on.
___________
Ma ei saa endiselt neist rebastest üle. Nägin täna unes ka rebast, too hammustas mind paremast jalast, lihtsalt kättemaksuks, sest olin varemalt ta saagi (pahaaimamatu jänese) eemale peletanud järsult karjuma hakkamisega. Hommikul jõin verandal teed ja vaatasin, kuidas jälle üks rebane hoovis lesib. Jäin teda vahtima ja ta hakkas end vist ebamugavalt tundma ning kui ma püsti tõusin, oli ta järsku püsti ja kiirustas kõrvalaeda, longates tugevalt oma paremat jalga.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar