Kolmapäev, märts 18

Pahvak.

Ma olen üleni värsket õhku täis. Olin juba unustanud, mis tunne see on. Võiksin praegu rebastega võidu joosta. Niisiis, sain 120 km Londonist välja, tuulasime kaks päeva väikestes külades, metsades, laantes ringi. Õiget kevadet sai näha. Minu selleaastane esimene liblikas oli kollane.
Mulle meeldib, et kusagil pärapõrgus olles, kus inimesi ei tohiks üldse kohata, kuid siiski võhivõõraid vastu tulemas nähes ei lööda tummalt silmi maha, vaid möödudes rõkatakse "Hello! Lovely day!". Iga põõsa taga hüppavad jänesed, eemal mäletsevad hobused ja veel kaugemal asub paduarmas inglaslik talu. Kohalik külapubi on isegi keskpäeval täis õllesõpru ja kiriku ning hauaplatside keskel tatsavad oinad. Nagu teletupsumaal. Ei, tegelikult mul oli pigem rändava kääbiku tunne(, kuigi nad tegelikult rändamist ei armasta).




















































































Päike.
Esmaspäeval peesitasin tunde pargis tekil, kirjutasin ja nautisin päikest.
Eile olin päikesest väsinud ja turris. Otsisin vihjeid vihmale, rajule, hallidele värvidele. (Ei leidnud.)
Täna tatsasin paljajalu aias ringi ja pildistasin imelikku õitsvat puud.

Tahaksin palju jalustrabavaid emotsioone, tahaksin, et miski paneks mind lahinal nutma! Tahan veel Londonist ära. Elu on nagu kuradi lillepõõsas(, raisk).

Uh.

2 kommentaari :

Maiken ütles ...

Ja pühapäeval teeme su soovi, Londonist jälle välja saada, teoks :)

Kirjasvig ütles ...

Ma loen ja ei suuda uskuda. Paljajalu?
Samal ajal, kui siin tuleb välja sigaretile minnes talvemantel selga ajada, puud on veel raagus ning käed kylmast karedad.

Kadestaksin, kui kadedus kole tunne poleks. Aga mul on hea meel, et kevad on siiski olemas, hoolimata viivitusest siiajõudmisel.

Kõike head ja raputavat!