Kummikus.

Tahan öelda midagi hästi.
Mida sa teed? küsimuse vahelt tahaksin kustutada salaja järgneva mida meie teeme? ma ei tea, elame hetkes?

Päeval pistan varbad muru sisse ja loen tagahoovis kuumutava päikese käes raamatut. Soe on! Tahan Londonist välja!

Tervitan.

BBC raadio 4 kõneles täna hommikul, et britid usuvad aina enam vaimudesse. Aga mitte see ei olnud oluline. Mulle läksid rohkem korda märjal asfaldil vuravad mustad taksod või oma valgeid õisi laotavad puud. Aga see ka ei ole oluline.

Laupeval käisin (käisime) Oxfordis. See linn jääb mind tükiks ajaks piinama.

Soojad kevadpäevad teevad mu toa juba liiga soojaks. Mis veel suvel saab, ei tea. Tegelikult moonduvad need soojad kevadpäevad päikesekiirte vahel lausa varasuvepäevadeks, mis mind armast eesti suve igatsema panevad ja rahutult tulevikule mõtlema sunnivad. Aeg hakkaks nagu juba otsa saama. Pühapäeval läheb Mari ära. Ei taha ma uskuda, et me enam neljapäeva öösiti kusagil Notting Hilli müüri peal veine ei lahenda ega tema kodus süüa ei tee. Mälestused jooksevad juba neisse hilissügisepäevadesse, kui me ainult kahekesi siin olime. Nii palju on muutunud.
Muidu juhtuvad sellised väikesed armsad asjad nagu kiri kaugelt sõbralt, ööhämaruses korstna otsas askeldav rebane või siis, jah, näiteks seesama raadio.


















Täna veidi sadas, aga see oli hea sadu.

Portobello market

on Notting Hillil toimuv igalaupäevane kõigeturg. Miskipärast iga kord, kui ma seal käinud olen, on sadanud taevast pussnuge, sestap pole ma varem pilte teha saanud. Kui sul on vaja antiikset juukseharja, vinüülplaate, narmaid, sibulat, kalmaare või limaseid pallikesi oma vaasi sisse osta, siis on Portobello ainuõige koht. Muidugi tuleb end pidevalt turistidemassist läbi murda.


































































Armas kohvik imehea teevalikuga. (Ma olen natuke pulstunud nagu siin olen nüüd hakanud välja nägema. Viimase moe järgi.)