Tere. Mul on lihtsalt nii igav. Niiiiiii igav. Vaheaeg on, mis tähendab, et ma pean poistega päevad läbi majas istuma ja lihtsalt EKSISTEERIMA. Selle tulemusena lammutasin oma kunagi õmmeldud viikingmütsi uuesti lahti, pesin veranda klaasukse ja aknad ära, koristasin köögikappe, tegin jalavanni, sorteerisin oma riided ära (mis läheb siinsele charityle ja millised esemed tarin koju tagasi). Kuna ma saatsin oma raamatud juba Eestisse ära, lappan aeg-ajalt poiste raamaturiiulist näpatud Potterit ning vahel ühte Maikeni raamatut. Voodi alt leitud punase küünelakiga värvisin oma varbaküüned ära, vaatan oma varbaid nagu võõrkehi ja ma pakun, et nende tunded on samad. Siis rääksisin Maikeniga telefonis 50 minutit. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas on kätte jõudnud juba neljapäev. Ma elan ainult nädalavahetuste nimel. Ja nädalavahetused on toredad. See laupäev sattusime kambaga juhuslikult Aivari töö juurde, kus meile hakati aga tasuta (täidetud) veiniklaase ette laduma. Kui tööpäev läbi saab, ei pea ju ometi koju minema, vaid saab lõpuks ise tarbima hakata. Sealt läksime Maaritit tema eksi juurest välja kolima. Meie plaan oli minna ja võtta Maariti asjad enne, kui tema eks töölt koju jõuab. Kuid tema meheke oli seda kuuldes eluspurti teinud, et enne meid sinna jõuda. Kuid seda ta ei oodanud, et Maarit abiväega saabub. Edasiseks selgituseks, Maariti eksi näol on tegemist ITAALLASEGA. Palju nuttu, hala, kisa, palumisi. Peale, võibolla oli see tund, võibolla ainult pool, igatahes tundus see ajastuna, otsustasime üles minna ja stseenitseva härra jama lõpetada ning pakkima hakata. Sellest tekkis järgmine skandaal ning jaapanlastest naabrid kõrvaltoas olid kogu seebiooperist äärmiselt jahmunud. Möödus veel paar ajastut ning me saime hunniku kottide ja hiiglasliku kohvriga tulema ning jätsime härra pisaraid pühkima. Enne metroo peale minekut ostsime eestlaslikult suure töö tasuks kamba peale ühe pudeli kaasa. Sohos, Maariti ja Aivari uues elupaigas, ei olnud just kõige lihtsam kõigi nende pottide ja pannidega manööverdada. Nimelt päeval oli toimunud hiiglaslik geiparaad ning teadagi, kuhu kõik need geid õhtuks pidutsema maabuvad. Olles end võidukalt korterisse murdnud ja esimesest vaimustusest üle saanud, läksime veel Maikeni ja Olliega hiinakasse take-awayd haarama ning edasi oli lebo ja meeldivad jutuajamised eesti-inglise segamini.
*Siia tuleb illustreeriv pilt, kui Maiken lõpuks pildid netti üles paneb.*
Nüüd ma olen vahepeal poest pool kilo herneid ostnud ning poole nendest hävitada jõudnud. Samuti on elekter ära käinud 15 minutiks. Viskan jalad seinale ja hakkan Triakel'it kuulama. Kui põnevalt rootsi keel ikka kõlab.
Hingab välja.
Muide, siin on pihlakad juba mõnda aega valmis. Imelik tunne on see. Justkui suvi saaks juba läbi.
Hingab uuesti välja.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar