Tapeedirull

Kell on viis hommikul.
Võtsin endale pikema jalutuskäigu töölt koju, tuju oli täpselt nii sitt. Londoni kesklinn haises hilise alkoholi või siis varajase pohmeluse järele.
Vaatasime Aivari ja Johniga telekat (kell oli kolme-nelja vahel), kui Maariti purjus näitleja meile sisse sadas. Sõi mu keedetud brookolit ja rääkis joodiku juttu kuni tagasi uksest välja tuigerdas. See on nonsenss, mis siin öösiti toimub. Samas päeval on siin vaikne magada, sest öösiti akna all lällavad inimesed on koju magama läinud. Ma ei mäletagi enam, millal ma viimati purjus olin. Võib-olla teeb see mind nii mõrudaks kõikide purjus ja lõbutsevate inimeste vastu. Mõnusalt rahulik on ilma alkoholita. Vahelduseks.


Tegelikult on mu elu hetkel selle postituse viieteistkümnes sõna.