Tapeedirull

Täna oli_kurnav_päev.
Olin oma vanaonu pärast mingis kummalises šokk-tujus terve hommiku. Ligunesin tund aega vannis ning läksin tööle. Seal esimesed pool tundi rabasin robotlikult tööd teha, kuigi midagi eriti teha ei olnud. Siis hakkasin nutma. Jooksin välja ning külmetasin mingi trepi peal ligi pool tundi. Võtsin end kokku ja läksin tagasi. Varsti jooksin jälle välja. Läksin jälle sisse. Siis tulid Catie ja Ahmed mind piirama. Ahmed pidi peaaegu ise nutma hakkama, sest ta ei suuda nutvaid inimesi vaadata. Naljakas poiss. Eriti sellepärast, et ta on meie kõva mees. Mu boss number kaks viis mu jalutama ning kohvile ühte hubasesse lounge'i, mis meie kõigi lemmik on. Tema on meie psühholoog ja tugipunkt. Rääkisime. Kui tagasi jõudsime, hakkas igalt poolt kallistusi sadama. Kliendid ehk sõbrad. Taz ostis mulle üllatusmuna. Catiel oli viimane tööpäev, mis tegi meid kõiki nukraks. Ta tuleb küll meile külla neljapäeval ja pühapäeval on pidu, kuid siis sõidab ta oma hamburgerimaale tagasi.
Jõudsin koju, rääkisin Mari-Liisiga pikalt telefonis, kaklesin pesumasinaga ning istusin elutoas ja vaatasin, kuidas hispaania poiss end pilve tossutab ja koer jalgpalli närib.

See tänane katki minemine oli vist kogu selle viimase 3 kuu eest. See bürokraatiaga võitlemine-leia endale töö-otsi kodu-võõrad ajutised elupaigad-mäkra mängiv poisssõber-kas ma tulen rahaliselt toime-vahelduv kodu-lume-inimeste-turvalisuseigatsus sai oma viimase piisa.

Rahulik on olla.

Ja unenäod, oh appi, vahel tahaks need välja lülitada.