See saar lihtsalt kammib ära. Mida kauemaks jääd, seda hullem!
Siin on nii palju emotsioone, inimesi, juhtumisi, ilu, merd, seiklusi, päikest, muusikat, mägesid, et ma lihtsalt ei jõua kõike läbi seedida. Kui ma ühel hetkel end kodus avastan, lukustan end päevadeks oma tuppa ja mõtlen kõik läbi. Ma juba praegu värisen selle tunde ees, mis mind kodus ees ootab. On see siis igatsus, rahu, äng, kurbus, leevendus, kodutus, igavus?

Istun ja värisen mõtetest.
Võibolla mul on lihtsalt und vaja.

kiire tere

Läpakassurebkoheära.
Ronimine on elu. Terve päev ronin siin. Kas üles või siis alla.
Vesi. Vesi.
Toit on ebaoluline.

Miskipärast alati minekueel tuleb mulle jälle see maa armastus peale. Järsku avastan, et ma pole seda veel teinud ja märkan kõike põnevat enda ümber. Ning seekord jääb rohkem minu konte maha - neid inimesi, kelleta ei tahaks olla. Nii kurb on, aga peatse jällenägemiseni.

/--/

Vahepeal on palju põnevat juhtunud. Magamata öid, emotsioone ja õnnepisaraid. Mari abiellus. Muud ei oskagi öelda. Minu kaks head sõpra abiellusid!!!