Kolmapäev, jaanuar 16

Hiina ilu ja valu - Peking



Esimene peatus oli Eireen, vaike piiripealne linnake. Hakkasime kohe oma hiina keelt praktiseerima, nihao'tades koolilapsi tänavatel. Sealt saime minibussi peale, mis meid 9 tunniga Pekingisse viis. Uskumatu, aga selle teekonna jooksul peatati meid 7-8 (lugemine laks sassi) korda, et koikide dokumente, nagusid ja autot kontrollida. Politseionu oli vaga tosine ja tema seljataga olev onu automaadiga oli veel tosisem. Kuid lopuks joudsime hilisohtul hiina pealinnau. Plaanisime takso votta, aga see osutus voimatuks. Inglise keelt ei raagitud ning MITTE KEEGI ei viitsinud meid peale votta. Hiljem selgus, et nii ongi, turistil takso peale saada on raske, mis jattis linnast veidi halva mulje juba algusest peale. Enamasti vehiti katega, et sihtpunkt on kas liiga lahedal voi liiga kaugel. Absurd, nadal hiljem olin ma nutma puhkemas, sest olin haigusest nii nork, et ei suutnud oma rasket kotti jargmisesse sihtpunkti tassida. Lopuks me kohale kyll joudsime(metroo ja kondijouga), Sam pool teed minu ja enda kotti tassides.

Pekingit ma kahjuks palju ei nainud, kohe Hiina tulles sain ma endale eriti ageda bakteri, et nadal aega ei suutnud ma syya ega juua. Oli antibiootikume vaja, et sellest sudikust lahti saada. Sam yritas apteegist neid mulle sudida, ilma retseptita. Esimene kord laks nihu, sest ta vottis hostelitootaja tolgiks ja nad muidugi ei andnud, sest retsepti pole. Teisel katsel hyyti kohe "eieiei, retsepti on vaja!", aga kui apteek teistest klientidest tyhjaks sai, anti leti alt kohe katte. Peking on parim koht Hiina myyri kylastamiseks, nii ka tegime. Kylastasime meelega vahem restaureeritud osa, et selle miljoneid inimelusid noudnud ehitist voimalikult ehedana kogeda. Jargmisel paevalgi sai seda jalgades tunda. Turnisime kohati pystloodis yles, kyyntega vanadest kividest kinni hoides, kuid imelist vaadet imetledes. Ainuke ebameeldivus olid kohalikud "giidid", kes meile (umbes 15 inimest) kylge pookisid. Parv vereimejaid! Neid oli 2 iga turisti kohta, keskendunult ignoreerides, sai nad umbes tunniga maha raputatud. Kahju, aga ilmvoimatu sellise kuulsa atraktsiooni kohta. Peking jättis enamasti hea mulje, muljetavaldav on, et pealinna on jäetud nii palju vana alles, selle asemel et aina uusi pilvelõhkujaid asemele ehitada, mida kahjuks nägi vaga paljudes teistes linnades. Seda vana kutsutakse hutongideks, kitsukeste tänavate laburint, kus kohalikud elavad endiselt nagu 70 aastat tagasi, kaheldava elektri ja veel kaheldava kanalisatsiooniga. Avalikud wc-d asuvad pea kõikjal, mis paneb mind kahtlustama, et nende majades wc-d ei eksisteerigi. Hutongide vahel ringi jalutades sai proovida kohalikku tanavatoitu, mis oli midagi hoopis teistsugust restoranide toiduvalikust, uskumatult hea. Lapsed hyydsid "nihao" ja "hello" ning vanad saatsid meid pikkade pilkudega.


Viimane on Sami pilt

Kommentaare ei ole :