Kolmapäev, aprill 24

Hiinast Laosesse


Jõudsime oma logiseva bussiga kenasti piirile. Hiinast lahkumine käis valutult, kui ma õigesti mäletan, siis vist isegi kotte ei kistud laiali ning mustas pesus kah ei soritud. Laose piiri peal tuli aga kohapeal viisa teha, seal sai siis puust putka juures ankeeti täidetud (kõrval mudas kanad ringi sonkimas). Igale rahvusele oli siin eri hind ning eestit ei olnud ma varem ega ka siin nimekirjas näinud. Selline ebamugav teadmatus oli hinges ning on teada tuntud tõde, et Kagu-Aasias piiriyletustel tehakse turistidega uskumatuid trikke. Tagatipuks avastasin, et ma jätsin viisafotod bussi ja buss juba ootas Laoses. Me miskiparast arvasime, et peame oma kotid niikuinii välja tõstma ja piirionudele näitama, mis meil seal kaasas on. Kerge paanika, aga siis tuli välja, et kui pilti pole, saab veidi peale maksta ja tehakse pilt siin ära. Nimelt paaril Rootsi poisil kah polnud pilte kaasas. Veidi sagimist, kirjutamist ning kaasreisijatega hindade vordlemist tuli välja, et hispaanlane ja itaallane pidid rohkem maksma kui norrakad ja rootslased, Sam kui austraallane oli voidumees, tema pidi kõige vähem maksma. Ma ei mäleta hindu enam täpselt, aga tegelikult hinnad koikusid 2-7 dollari vahel, kerge voistlusmoment oli võrrelda, kuidas erinevate (Euroopa) riikide vahel olid imelikud hinnavahed. Mina endiselt ei teadnud, palju mina välja käima pean. Kui kord meieni jõudis, oli onudel mu pilt meelest läinud ja ankeet tembeldati ilma ning viisal polnud kah mingit naopilti vaja. Sam oli esimene ja küsiti, kust pärit. "Australia." siis vaadati mind ja küsiti sama "Estonia." jäädi veidike mõttesse, võeti mu pass ning mindi kusagile ära. Kui tagasi tuldi küsiti minu ja Sami käest sama summa. WIN! Ahjaa, maksta saab ainult ameerika dollarites. Ainult. Laose raha pole mõtet mainidagi. Meil oli bussile minekuga nii kiire, et ei jõudnud raha vahetada, aga viimases hiinas asuvas linnas tehti söögipaus ning seal kuskilt kioskist nätsu ostes onu teadvalt küsis, et ega meil dollareid vaja pole. Kiired arvutused ja valuutakursi kontroll ning tuli valja, et onu ei üritanud meid isegi tyssata. Aga bussi juures sibavad naised üritasid kyll ja vägagi nahaalselt. Nimelt on 1 euro umbes 10056 kip'i ning nagu aru saada on, võivad need nullid varvilistel rahatahtedel kergelt segi minna ning ERITI kui tädi neid muudkui loeb ja loeb, sulle ulatab ja siis tagasi kisub ning paar rahatahte ümber vahetab ja siis ümber segab ning ERITIERITI kui vahetamine käib hiina yuanist (mitte sulle tuntud eurost voi kroonist) Laose kip'i. Muidugi Laoses sente ei eksisteeri, jumal tänatud. Raha vahetatud, Sam sai teda tyssata proovinud naisel kratist kinni ning siis tundsime kõik endid miljonaridena. Tagasi bussis oli eriline meeleolu, ilm oli nii ilus, see uskumatu värske õhk bussiakendest oli uimastav. Piiriyletuse tahistamiseks tõmbas bussijuhi abiline (yks eriliselt vahva alati-naeratav energiline onu) taskust suitsupaki ning jagas kõigile kaasreisijatele ühe suitsu ning aitas isiklikult selle põlema. Kõik olid uuest riigist ponevil ning jutuvada läks aina valjemaks. Vahepeal tehti suvalisi peatusi, et näiteks kohalik iidvana mehike peale korjata hiiglasliku bambusest isetehtud bongiga (oopiumi tarvitamiseks) ja kuna buss kimab kruusateel päris voikalt, ulatatakse see bong ehmunud ameerika turistile kuni iidvana mehike endale istumise vahekaigu põrandal korraldab. Nõnda jõudsime Luang Namtha'sse, et seal yks öö puhata ning sealt siis vaadata, mis edasi saab. Öömaja leitud, nii odav, aga nii puhas ja viisakas ja soe dušš ka pealekauba(!! Lõuna taimaal näiteks haruldus, sest ilm on niigi palav) ning mitte hostel vaid täitsa oma puhas tuba oma vannitoaga, milline luksus! Pestud-kustud, läksime siis õhtupoolikul ümbruskonda uurima. Pean mainima, et meil mõlemal vajus lõug maani - kõik valikohvikud oli TÄIS turiste. Noh, valgeid ja täpselt selliseid nagu meie. Me polnud nii palju 'läänlasi'näinud kuni me Peterburist lahkusime. Miks nad kõik siin on?(eeee, tore koht?) Kas nad tõesti tulid kõik Hiinast? (ei) Peale 1kuud Hiinas oli mul tõeline JANU. Janu õige õlu järele (meeldetuletuseks hiina õll on alla 2%) ning Sam reklaamis mulle kuulsat Beerlao't liiga varakult (kusagil kesk-hiinas). Nõnda me istusime ühes randureid täis valikohvikus õndsail ilmeil, ryypasime laose õlu, kuulasime rohutirtse ja gekosid ning sõime mittekoigevaimustavamat phad-thaid ning kõik oli nii v2ga-v2ga tšill.

Kommentaare ei ole :