Jee, ma olen teadmata ajaks (v2hemalt kuu) arvutivaba. Jee.
Jee.
Jee.
Kevad paistab muide. T2nane vihm oli v2rskendav.
Jee.
Siiralt vabandan sisutute postituste p2rast.
Jee.

Rebastest

Õpetasin A-le ükspäev töö juures eesti keelt. Terve õhtu käis ta ringi hüüdes kõigile "ila rebaneeeee!". Või siis "I'm gonna ila in your face!"

Ja koer murdis meil rebase maha. Ma nüüd pidevalt mõtlen, et kas see oli see reps, keda eelneval ööl nägin ning teretasin. Hull koer.

Liblikas

Ootasin Whitechapel stationi ees sõpra. Päike paistis näkku, nautisin d-vitamiini, tegin korraks silmad lahti ja nina eest lendas üks kirju olevus mööda.

Ahjaa, muide, tegin eile tööl eesti toitu. Ideeks oli praadida kartuleid sibulaga ning teha hapukoore-majoneesi kastet hapukurgi ja muu jamaga(ehk ained, mis ma köögis ringi tuhnides leidsin). Võtsin kõige suurema wok-panni ning kusagil küpsetamise ajal tegi seni oma katkist olemust hästi varjata suutnud pann uperkuudi nii, et pool laadungist kukkus tulle, hiiglasliku pliidi avarustesse ning põrandale. Siis tuli välja, et õli on otsas, sibulad kärssasid mustaks ning kartul jäi pooltooreks. Hapukurk oli väga tugeva maitsega ning noh, normaalset hapukoort siin riigis ei olegi. Kogu köök nägi lõpuks katastroofiline välja (lisa opakad poisid kartuli ja sibulasõda pidamas) ning minu erakordselt rõve hõrgutis sai valmis. Siis tuli seda eesti rahvusliku toidu nimel all neile sisse sööta. Ilge kartul kahvli otsas helikoptereid tehes, sain ma paar suutäit neile sisse söödetud.

Aga ma teen veel süüa!

Mõtlesingi, et millal...

Ärkasin täna hommikul Kensal Rise'is selle peale, et kusagilt kostus jube üürgamine, ei karaoke...ei keegi laulis duši all? Ei, kusagil ebameeldivalt minule lähedal käis pühapäevane kristlik kogunemine. Peale pikka vähkremist nad lõpetasid Bob Marley Redemption song'iga. (Midaaaa?)
Tööl läksin punast markerit otsima, aga leidsin hoopis koraani. Kenade kaantega.
Ja:
"Ma abielluksin sinuga, aga ma ei saa - sa lähed põrgusse ja väikesed punased mehikesed torgivad su taguotsa oma tuliste harkidega, hahaa!"


Selline päev siis.

Ma ei oska enam öösiti magada.

Tere 2010

Tere on ilus sõna. Tööl võtan vahepeal telefoni vastu ja ütlen "tere, zuuuus looonž!". Niisiis vahepeal tuli uus aasta. Ta tuli kuidagi nii äkki. See vist juhtus millalgi köögis juttu ajades ja india sari kandes. Ning siis hakkas Londonis lund sadama. Olin kaunis lapsik, kui jooksin rahvast täis tänavale lumehelbeid püüdma samal ajal telefoni hõisates ning oma sätendavas rüüs ringi tantsisin.
Ja minu 2009. Oli tore aasta, lausa väga hea aasta. Sain suuremaks ja targemaks. Nagu me kõik. Kogenenumaks. See viimane sõna on vist põhiline iseloomustamaks eelmist aastat. See algas kunagi jaanuaris, ooo kui roheline ma olin jaanuaris. Leidsin, et täpselt aasta tagasi käisin ma esimest korda Brick lane'il. Tollest hetkest sattusin ma vaimustusse sellest kummalisest kohast. Ma poleks võinud siis undki näha, et aasta pärast ma elan ja töötan siin. Brick Laneist ma räägin mõni teine kord. Veebruar ja siis oli märts ning kevad hakkas tulema. Ma ei tea midagi küll statistikast, aga öeldakse, et kevadel armutakse enim. Jah. Ja kevad oli see aeg, mil me plikadega mööda Thames'i või anonüümseid tänavaid pidi (või metroodes) ringi trööpasime, veinipudel näpus ning eestikeelseid laule üürgasime. Või baarides või parkides. Ja nii edasi. Suvi ja Soho. "Suvi" ja Dublin. Lahkumine. Kogu oma maise varaga Poolas hääletamine. Suveööd ja järved. Eesti. Ooo ja sügis ning talv. Hullumeelne detsember. Need inimesed ja mina. Kõlab kuidagi enesekeskselt, kuid ma olen ju noor. Tahan kõike ise katsuda ja kogeda ning ise naerda ning ise nutta ja ise vihastuda. Ja siis ma vahel kardan, et ma ei oska kõike piisavalt hinnata ega nautida. Nagu me kõik, jälle. Kõik on ju ajutine.

Jah, ma olen kuidagi kadunuks jäänud, üritan end parandada.

Lumikellukesi ootan.

Jõulud on üle elatud. Sõime, jõime, käisime kuuske kallistamas, vaatasime filme.

Kypsetasin eile 88sel piparkooke, see oli k6ige naljakam kypsetamine mu piparkoogiajaloos.
Internetivaba olen arvatavasti p2ris pikaks ajaks, niiet parimat j6uluaega!

Täna oli_kurnav_päev.
Olin oma vanaonu pärast mingis kummalises šokk-tujus terve hommiku. Ligunesin tund aega vannis ning läksin tööle. Seal esimesed pool tundi rabasin robotlikult tööd teha, kuigi midagi eriti teha ei olnud. Siis hakkasin nutma. Jooksin välja ning külmetasin mingi trepi peal ligi pool tundi. Võtsin end kokku ja läksin tagasi. Varsti jooksin jälle välja. Läksin jälle sisse. Siis tulid Catie ja Ahmed mind piirama. Ahmed pidi peaaegu ise nutma hakkama, sest ta ei suuda nutvaid inimesi vaadata. Naljakas poiss. Eriti sellepärast, et ta on meie kõva mees. Mu boss number kaks viis mu jalutama ning kohvile ühte hubasesse lounge'i, mis meie kõigi lemmik on. Tema on meie psühholoog ja tugipunkt. Rääkisime. Kui tagasi jõudsime, hakkas igalt poolt kallistusi sadama. Kliendid ehk sõbrad. Taz ostis mulle üllatusmuna. Catiel oli viimane tööpäev, mis tegi meid kõiki nukraks. Ta tuleb küll meile külla neljapäeval ja pühapäeval on pidu, kuid siis sõidab ta oma hamburgerimaale tagasi.
Jõudsin koju, rääkisin Mari-Liisiga pikalt telefonis, kaklesin pesumasinaga ning istusin elutoas ja vaatasin, kuidas hispaania poiss end pilve tossutab ja koer jalgpalli närib.

See tänane katki minemine oli vist kogu selle viimase 3 kuu eest. See bürokraatiaga võitlemine-leia endale töö-otsi kodu-võõrad ajutised elupaigad-mäkra mängiv poisssõber-kas ma tulen rahaliselt toime-vahelduv kodu-lume-inimeste-turvalisuseigatsus sai oma viimase piisa.

Rahulik on olla.

Ja unenäod, oh appi, vahel tahaks need välja lülitada.