Neljapäev, veebruar 14

.

Ma olen kogu aeg tahtnud hakata oma unenägusid korralikult üles kirjutama, aga olen siiamaani vaid puistanud neid siia-sinna-tänna vihiku või eiteamille vahele. Professionaalseks unenäoseletajaks pole ma samuti hakanud.


Ma nägin unes, et koolis oli võimu endale saanud kunstiõpetaja ja kõik õpilased oli pandud klassiruumide asemel koridori põrandatele joonistama. Ma käisin äärmiselt segaduses olevana mööda koridore kuni möödusin ühest nutvast poisist ja õpetajast, kes ei osanud temaga midagi peale hakata. Ma sain kohe aru, et tal on hing haige, ta lihtsalt pidi kogu aeg nutma. Kui ta oli lõpetanud külmunud lehtede pärast nutmise, jätkas ta pinginaabri katkise pliiatsiga ja nõnda lõpmatuseni. See oli nagu hüpohondria raskem vorm. Mul hakkas temast ja sellest abitusest, et teda aidata ei saa nii halb, et hakkasin samuti nutma. Kõik joonistasid ja ei mõistnud mitte midagi, ma olin äärmiselt pettunud ja üksi kuni jõudsin alla puhveti juurde, kus nagu muuseas nägin ühte tüdrukut, kes samuti nuttis. Sama asja pärast. See tunne, et sa ei olegi ainus, kellele korda läheb, oh...!Selliseid napakaid unenägusid on huvitav näha, kuigi nad nokaudivad su reaalses elus mõneks ajaks ära, eriti, kui kohe kuhugi sotsiaalsesse keskkonda jooksma pead

Kommentaare ei ole :