Esmaspäev, juuni 9

Et lükata edasi muid kohustusi

Mõni ütleb, et ei taha üldse vanaks saada. Mina tahan väga. Tahaksin istuda vana memmena pargipingil ja vaadata noori. Näha, kuidas noored ei saa aru kõige lihtsamatest asjadest ja kuidas nad ei julge teha seda, mida oleks kohe vaja teha ja kuidas nad ei julge ütelda seda, mida oleks pidanud juba ammu ütlema. Sellepärast, et nad kardavad haiget saada. Sellepärast, et nad arvavad, et kõik on alles ees ja kiiret pole kuhugi. Ja ükskord taipavad, et ees on järjest vähem ja see, mis jäi tegemata või ütlemata, see jäigi tegemata ja ütlemata. Teada saamata.

See on Linnateatri etendusest „Sild”. Ma nii väga tahaksin seda näha. Uuesti. Sellepärast, et tol ajal olin ma 11-aastane pädalik ja ei saanud sellest aru. Huvitav oleks seda uuesti kogeda. Mäletan, et saalis olin ma kui nuiaga saanud, ma ei saanud päris aru, aga midagi tükis oli, mis elamuse andis ja siiani meelde jäi. Mäletan, et tahtsin nutta, aga nii palju inimesi oli ümber ja ei julgenud, vajusin toolil madalamale, plaksutasin ja tahtsin ruttu minema saada. Hiljuti tekkis mul tahtmine selle stsenaarium kätte saada, lugesin ning seekord sain aru.
Vaimustav.



Teeme nii, et ma lihtsalt tõusen ja lähen. Ärme ütleme midagi ja ärge järele vaadake. Muidu jääb meelde minu lahkumine. Et kuidas ma siit läksin. Aga mina tahan, et jääks meelde, kuidas me siin kõik koos olime.

Tõuseb ja läheb ära.

2 kommentaari :

Kirjasvig ütles ...

Ma tahan ka seda näha.
Kui ma video sebin, siis annan teada (kui video ikka kõlbab). Sest muud võimalust vist pole.

Elo ütles ...

Jah, ikka, muidugi sobib. Äge!