Esmaspäev, juuni 30

Muinasööpäev

















Olles eelnevad päevad kodus istunud ja õmmelnud-leiba(sid) küpsetanud, küsis ema ühel õhtul, kui oli näinud mind terve päeva mööda maja ringi sahmerdamas ja igale poole niidi-kangajuppe puistamas, et kas see kõik ikka seda väärt on. Kortsutasin ainult kulmu selle peale. Nüüd ütleksin, et jaa. Jaaah!
Pärast päevaseid ja õhtuseid toiminguid hoidsin varahommikul lõkke ääres tuld üleval, et sooja saada(minu kasukas ja kleit olid linnusesse magajate alla jäänud), teised lõkke ääres magasid. Liina oli oma lambanahkses-kasukas-muinasmagamiskotis ja nägi välja nagu väike jääkaru, Piret oli üleni mattunud sõbahunnikute alla, Karmo oli peitunud oma päkapiku-kapuutsi sisse, Rauno, kes oli orjarollis olnud, magas kellegilt pätsatud lambanahkade vahel aeg-ajal üleval olles ja minuga rääkides või lihtsalt mulle omal moel kaasa elades, kui ma palkide vahelt enda suureks rõõmuks süüa leidsin või lõkkepuid otsisin. See vaatepilt oli äärmiselt armas, oleksin sellest pilti teinud, aga see poleks eales see olnud.
Enne seda, kui ära vajusime, olime aga käinud saunas. Ja oo-o, mis saunas. Esimesel korral käisid poisid, aga kivid polnud lõkkes piisavalt kuumaks läinud ning saun ei tulnud saun, nõnda kasti end niisama külma veega üle. Pea kõik saunatajad läksid magama ära, meie leppisime siis olukorraga, et sauna pole. Karmo ja Juhan aga otsustasid, et tuleb ikka üks õige saun teha ning hakkasidki kiva linnusest lõkkesse tagasi tassima. Saunaajaks oli juba varahommik, Juhani, Karmo, väikese Markuse ning Piretiga me siis selle järgi proovisime ja pärast panime jooksuga sölli ujuma.
Olla oli nii, et järgmisel päeval oli kahju ära minna. Kuigi šoksi järele oli isu küll.

Kommentaare ei ole :