Änniksaares, Egle juures pani Kristjan meile lõpuks sobiva nime:
Muidu laulsime seal. Änniksaarest sõitsime edasi Kerli juurde Võromaa metsade vahele. Laulsime seal. Ujusime ka ja peale seda kiikusime (ja laulsime). Sealt läksin maale, et olla natukeseks eemal ja mitte midagi teha (mis oligi mu plaan), lugesin lakas heinte peal raamatuid ja valvasin kodu kui vanaema ja vanaisa metsas käisid, viisin lehmale ja vasikale vett, koristasin, käisin posti järel, vaatasin vanaema ja vanaisaga "Kirgede tormi", puhastasin seeni. Tegime vanaemaga ükspäev kohupiima, õigemini mina lobisesin kõrval, seepärast vist tuligi kohupiim veidi sõmer. Kutsikaga jooksime üks õhtu maailmale ringi peale heinamaal. Ta jõi pool pangi vett ära, ma jõin pool pudelit.
Mul on üks puravik. Ma keedan selle ära ja vaatan, mis juhtub.
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar