Pühapäev, juuli 6

Raport

Nägin Pärnus olles unes, et mul oli väike laps. Kogu une püüdsin välja mõelda, et mida ma temaga nüüd peale hakkan. Jube, millise kergendustundega ma ärkasin.

Pärnust pidin ma sõitma edasi Lelle. Ühel hetkel märkasin, et kell on juba oioi kui palju ja pakkisin kiirelt kompsud ja panin Riia mnt-le, sealt bussile, et ilusasti raudteejaama jõuda. Buss sõitis mõnda aega õiges suunas kuni pööras järsku ära. Bussirahvas hakkas omaette või naabriga arutama, et "Kas ma olen siis vale bussi peal või...". Hüppasin siis järgmises peatuses paanikas maha, olin Mais, rongini oli aega 5 minutit. Seal üritasin mingit imet korraldada ja uut bussi leida, aga hädas vaatasin välja ühe auto, mis seisis tee ääres ning küsisin nahaalselt, et egatalkiirepolemulsõitisbussvalessekohtajavägavägaoleks rutturongilesaadamuidujäänmahaviumiuniu, mees oli sõbralikult nõus. Raeküla poe ees vaatasime, et rong on juba ees, tänasin kiirelt, et ma peaaegu rongile jõudsin. Tema oli raudkindel, et ma ikka jõuan. Pistsin jooksu, rong lasi vilet, uksed sulgusid, ma ei andnud veel alla, rong hakkas liikuma, ma ei andnud endiselt alla ja jooksin edasi. Järsku märkasin, et rong hakkab pidurdama, lahke rongijuht võttis mu siiski peale. Kupeesse jõudes hüüti mulle "Jeee!".


Lelles istusime nagu parmud bussijaamas, mingisuguse murumätta otsas ja hiljem veel auto pagasnikus.
Hommikul lippasin niisama igal pool ringi, sest magada ma telgis (Kadri läks küll meie telgiga minema, aga Ingmar sebis ühed tibid ära.) ei saanud ("Ühe viieeaastaseee...oravaa...ORAVAAA...!"). Hilishommikul olin ma ühe jogurti nimel kõigeks valmis. Ka 2 tundi poejärjekorras seisma.

Päevapoole võtsin rongi ja sõitsin Tallinna, kus pidin 40 minutit Raasiku rongi ootama. Istusin lauslõõmava päikese käes pingil oma kompsudega ja kuulasin muusikat. Minu kõrval istus raamatut lugev noormees. Peagi tuli tema juurde üks venelasest nooremat sorti mees, turudressipüksid jalas ja tuvi peos. Hakkas siis noormehega midagi rääkima, aga jutust ei tulnud midagi välja, märkas siis mind ja istus meie vahele pingile. "Mul üks probljeem." ja hakkas hoopis pisut uimast tuvi käevarrele asetama ja temaga mingit trikki tegema. Tuvi ei võtnud aga vedu ja mees asus asja kallale, tal oli Paldiski rongi jaoks 14 krooni vaja. Otsisin talle selle 14 krooni ja lootsin, et ta mu rahule jätab. Mõnda aega jutustas ta mulle midagi vene keeles, siis võttis kotist ühe kunstlille ja andis mulle, ma vabandasin ja ütlesin, et mulle ei meeldi kunstlilled. Ta ei jätnud järele, andis selle sünteetilise kalmulille ja läks oma rongile. Tuvi peos.
Sain oma rongile, sealt Raasikule ja sealt Kirve maamajja, kus välikas toimus. Magamatus lajatas seal mulle kogu ämbritäiega peale ja olin lihtsalt füüsiliselt eksisteeriv kest. Vabandust. Magasin seal kogemata poole kaheteistkümneni välja, aga täpselt hommikusöögi valmimise ajaks. Ooo-ooo Inwe tehtud soojad kuklid!

2 kommentaari :

Anonüümne ütles ...

Su on ikka väga vinged seiklused. Ma sageli imestan, et sa ikka igale poole eluga kohale jõuad! Siinkohal on mõistlik soovida sulle edaspidisteks seiklusteks õnne!

Anonüümne ütles ...

ma ka ei saa aru kuidas sina just selliste inimeste ja juhtumiste otsa kogu aeg koperdad :)