pühapäev, oktoober 5

Oioi.

Leidsin arvutis tuhnides ühe vana kirjutise mu kunagisest blogist. Asjaosalistel on ehk huvitav meenutada. Sellest on AASTAID.
Tartu poris 4-5 märts

Aga Tartu pori on midagi hoopis muud, kui Tallinna pori. Niisiis minu nädalavahetus möödus seal. Hakkasime laupäeva hommikul minema. Tegelikult me eriti ei uskunud, et meid keegi tahaks auto peale võtta, kui meil on meie kotid, kitarrid, viiulid, tamburiinid...Aga oli õnne ja jõudsime kohale. Tartu porri. Sõime Krooksus ning tervitused sellele kergelt joobes mehele, kes lubas Raulile 500 krooni anda, kui ta "Mariat" viiulil mängiks. Otsisime Urgu. Leidsime Uru. Käisin esimest korda ning minu mälestus sellest on kui kilet täis topitud kosmoselaevast. Kõik seinad olid kilega kaetud. Lugesime minuteid Garmarna kontserdini. Ja vaidlesime, kelle pilt on termosekannu põhjas. Lõpuks pika vaidlemise peale (ja teistelt nõu küsimise saadusena) nõustuti, et selle peegelduse peal olen ikka mina. Garmarna kontsert oli kihvt-kihvt-kihvt. Jõudsime sinna isegi ilma luumurdude-marrastusteta. (Kihvt-kihvt-kihvt.) Peale kontserti jõlkusime natukene niisama ringi, lasime liugu ja laulsime. Peale ühte telefonikõne tuli välja, et Kirves (ja tema kitarr) otsustas siiski meiega liituda. Läksime poodi süüa ostma. Seal suutsime lõpuks jõuda otsusele, et Urus teeme pannkooke.Urgu jõudes kosmose-larp veel käis. Muusika, mida seal mängiti oli kohe eriti sürr. Enne peaaegu tühi olnud Urg oli täitunud tulnukate-hõbedastes-kuldsetes kostüümides inimestega. Istusime niisama, igaühel oma pill ja üritasime neid häälde saada ja kõike muud. Mingi hetk otsisime üles köögi ning kärsatasime seda natukene. Nimelt köök oli niiii must ja rokane, et pliit oskas ainult suitsu sisse ajada. Kui tulnukate larpimine läbi sai, oli lõpuks võimalik ka oma pillimängu kuulda. Kusagil kella kahe ajal otsustasime Eglega pannkooke tegema hakata. Selleks ajaks oli Urg juba ainuüksi meie päralt. Kuna köök oli nii must, otsustasime Eglega seal korda luua. Lõpuks kukkus asi siiski välja nii, et tema koristas ja mina tegin pannkooke (enne kui Raul, kõikvõimas, hiilgama tuli). Kuskil kella kolmeks said need ka valmis. Hommikul laulsime veel natuke ja esimesena lahkus Kirves, siis varsti läksime meiegi. Raul siiski jäi veel natukeseks Tartusse. Meie Eglega hääletasime. Kusjuures, peale võtmiseks pidime tervelt kolm korda oma energiat käe tõstmisele kulutama. Lõpuks jõudsime tagasi Tallinna porri. Ootasime lennujaamas bussi ning ilkusime infoteavitajate aksendi üle.












4 kommentaari :

Raul ütles ...

See oli tõesti ammu, väga ammu. Ise ei usukski, et siis käisin ma... üheksandas! Ü-H-E-K-S-A-N-D-A-S!! No ja sa ise olid vastne gümnasist. pff.

punapea ütles ...

missugune suursugune tundelisus tartu pori vastu :)

nunnu

Kirjasvig ütles ...

Appi! See on ju suisa ajalooline! Ma olen lummatud.

Elo ütles ...

Mul on kahju, et ma ei mäleta seda Madratsimeest larbist, Raul üritas kirjeldada, aga ei tulnud ette. Mis ta nüüd oligi, kõigi madratsite hirm?
Madrats on nii kummaline sõna.