"Mel walks funny" (ehk tühijuttu.)

Varbad on villis ja kannad ka. Uued kingad. Avec mes sabots.

Läksin siis eestlaste kokkusaamisele. Hilinenult, nagu ikka, astusin pubisse ja hakkasin erinevatesse ruumidesse vaatama. Kummaliselt vähe rahvast oli. Mari-Liis oli rääkinud, et vähemalt 30 eestlast saab tavaliselt pubis kokku ja ütles, et sel teisipäeval võiksin minagi end näole anda. Kahtlesin, sest see on nädala sees ja ma ei ela sellele kohale nii lähedal ka. Teisipäeva õhtul siiski mõtlesin, et mis ma ikka kodus passin ja otsisin neti teel välja oma kõige loogilisema tee sinna. Tuli välja, et mul läheks kohale jõudmiseks kõigest 45 minutit, mis on Londoni kohta lihtsalt suurepärane. Proovisin helistada Mari-Liisile, aga tal oli nähtavasti eesti sim-kaart sees. Pubis ma eesti keelt kuskilt ei kuulnud, küsisin ühelt baarmenilt, et kus kandis siin eestlased nüüd siis on. Ta ütles sõbralikult, et kuskil seal suures saalis nad tavaliselt istuvad. Läksin siis uuesti vaatama ja pidin õnnetult tagasi lonkima, kui baarmen mulle vastu tuli ja ütles, et eestlased saavad ju kokku iga kuu teisel teisipäeval. Teisel! Täna oli esimene. Piinlik. Siis tuli endalgi meelde, et ma olen seda kusagilt kuulnud. Piinlik. Vabandasin ja ütlesin, et ju siis järgmisel teisipäeval näeme jälle. Jalutasin siis tagasi Notting Hilli juurde, kus mu metroo minema pidi, aga mis ma seal koduski teen. Ma vihkan siin seda, et kõik pannakse nii vara kinni - pubid hiljemalt kell 12 ja poed 6-st. Mõned toidupoed on 10-ni, aga ooo, Notting Hillil elu veel käis, poed olid avatud, isegi suveniiride omad, kohvikutes-pubides istusid inimesed, jaapanlastest plikadekambad kiljusid naerda, mustanahalised poistekambad seletasid elavalt midagi, mõned vurasid ratastel koju. Minu kodukandis on 9-10ne ajal vaikne. Komistasin ühe raamatupoe otsa, leidsin sealt vähem kui 40 krooni eest klassikat müügil olevat Woolf, Scott, Twain, Tolstoi - kõik kenad ja viksid naised ja mehed. Ostsin ühe neist endalegi ja asusin, raamat kaenlas, edasi imetlema. N Hill on armas. Inimesed on üldse siin toredad. Ükspäev jalutasin Ealingult koju, jäätisetops käes, suvaline mees läks mööda ja küsis lustlikult "Hey, wanna give me some ice-cream too, princess?"
Ma söön siin igasugu jama. Tulen koju kahekordsena.
Jalutasin edasi ja et mõnusam oleks, ostsin Starbucksist harjumuspärase kuuma shokolaadi karamelli ja vahukoorega. Vaatasin kaltsukate vitriine ja püüdsin asukohta meelde jätta, et kunagi tagasi tulla. Seni olen leidnud siin vaid nö second hande, kus müüakse vintage kaupa ja firmamärke ebanormaalse hinnaga. Teise ringi raamatupoed, vinüülipoed... Minu kandis neid ei ole. On ainult erinevaid indialaste, türklaste, juutide ja misiganesbadalai-maalaste väikeseid puuviljaletikesi-toidu-kinga-mööbli-tööriista-kosmeetikapoekesi. Ostsin ühest poest värske mandlisaiakese, mis eesti kroonides umbes 25 krooni oli. Siin kandis normaalne hind. (Supermarketist saab siiski veidi odavamalt, kui õigest kohast otsida.) Saia aitas välja valida india poiss nr 1, maksmisleti juurde saatis mind india poiss nr 2, raha võttis vastu ja saiakese lõplikult ära pakkis india poiss nr 3. Kuna mu käed olid täis, võtsin saiapaki hammaste vahele ja tegelesin samal ajal raha kotti toppimisega, kui ukse ees mu sai kotist põrandale kukkus. Tuli välja, et india poiss nr 3 oli mu saia mitte kotti pannud, vaid koti sellele lihtsalt ümber mässinud. "Don´t worry!" See on siin peamine sõna. India poiss nr 2 tormas minu juurde ja võttis saia maast üles ja viskas prügikasti, india poiss nr 1 pakkis mulle juba uut saia. Be happy.
Metroojaamas oma rongi oodates istusin pingil, mis oli imelikult kõrge, ja kõlgutasin jalgu. Üks jaapanlane tahtis möödaminnes mu kingi tuuri panna, pilgutas silma ja tõttas edasi. Kodu tube´is, kust ma tavaliselt double-deckeri võtan, otsustasin villis kandade kiuste koju jalutada. Ealing ei ole just kõige ohutum paik, kuid samas mitte nii hull, et ma kardaks seal liikuda. Pealegi, jalutasid iga 5 minuti tagant politseionud vastu. Inimesi oli vähe, laulsin terve tee koju eestikeelseid laule. Eestis ma ei julgeks nii avalikult laulda, ainult siis, kui olen kindel, et kedagi lähedal ei ole, kuid siin on kõigil nii ükskõik. Olen siin teisigi laulmas-ümisemas näinud. Niisiis laulsin omaette ja naeratasin mõnele vastutulijale. Vaatasin, kuidas kolm türklast oma poekese kinni panid ja siis õnnelikult üksteiselt ümbert kinni võttes kodu poole jalutasid, ikka patsutades ja naerdes. Üks naine tegi kolmanda korruse aknal suitsu ja hüüdis midagi alla tänaval olevale mehele. Või armukesele. Mees lehvitas ja ütles midagi x-keeles vastu.
Kõndisin ja laulsin veel tükk aega kuni lõpuks koju jõudsin.
Avec mes sabots.

(Pealkiri tuleb ühest reedeöisest korterist, kus me Mari-Liisiga viibisime ja ühe zambialase ja brasiilasega veini jõime. Kuigi selle lause tagamõte on rõve.)