Esmaspäev, november 24

Sammalgi es paistnu.

Elekter on ära ja koos sellega ka Internet ning mida tarka nüüd ikka teha, kui kirjutada seni kuni tegevus elektriga tagasi tuleb. Poistel on pidupäev, saavad elutoas õhtusööki süüa. Ma ei viitsi nendega vaielda ja miks peakski, multikaid ei saa niikuinii vaadata. (Nad peaksid muidu koduseid töid praegu tegema.)
Eile kusagil pärapõrgu läänelõuna Londoni torujaamas ameerikasõpra oodates ning omades mõtetes lenneldes, kuulsin järsku eesti keelt räägitavat. Nad olid otse mu selja taga, pöörasin järsku ümber ja jäin neid vahtima. Üks mees ja naine olid oma sõpra ära saatmas. Nii soojalt ja pehmelt kõlas see keel. Tahtmatult läks suu kõrvuni ning ootasin edasi silmanurgast neid piiludes ja tuttavat keelt kuulates. Peagi jätsid nad hüvasti, sõber läks tube´i ning mees ja naine kinno.
Ma võin siin oma sõbrad ühe käe sõrmedel üles lugeda ja isegi siis jääb sõrmi üle. Sellest on kahju, sest vahel tekib tunne, et me oleme koos sellepärast, et meil ei ole kellegi teisega olla, mitte, et me oleme koos, sest meile nii meeldib koos olla. Kuigi nüüd ma liialdasin veidi. Aga vahel natukene nii tundub. Nõnda ma veetsin haledase reede üksinda, sest minu ühe käe sõrmede peal loetavad sõbrad olid juba kohustustes, toimingutes või ei julgenud ma lihtsalt helistada (see kehtib ainult ühe inimese pihta). Reede (hilis)õhtul panin ma end siis soojalt riidesse ja sõitsin bussiga ühte parki, viskasin pimedamaisse nurka pingile pikali ja vahtisin tähti (ja lennukeid) ning jõin plastpudelisse valatud (halba) veini. Tähti oli täpselt 32. Lennukeid ei mäleta. Kuulasin linnamüra ja muusikat vaheldumisi. Alguses vaatasin aeg-ajalt ettevaatlikult ringi kontrollimaks, et kusagilt põõsast mõni tõmmu mees välja ei karga ja minuga kakelda ei taha, aga mida rohkem pudelipõhja poole, seda ükskõiksemaks (ja lõbusamaks) muutusin. Ebamäärasel kellaajal ma sealt ka tõusin ja külmununa kodu poole minema hakkasin, kuid kõht oli tühi. Ostsin pärapõrgu kohast ühe odava burksi ja ajasin kassamehest indialasega senikaua lõbusalt juttu kui mu hõrgutis valmis. Hõrgutis ei olnud just paremate killast ja jõudsin varsti koju.

Elekter on juba tund aega ära olnud.

Poolteist tundi.


Kaks tundi.

6 kommentaari :

Maiken ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Maiken ütles ...

Tsiteerin: vahel tekib tunne, et me oleme koos sellepärast, et meil ei ole kellegi teisega olla, mitte, et me oleme koos, sest meile nii meeldib koos olla.

Parem on, et ma praegu Londonis ei ole, saaksid sõrmega kõhtu muidu! :)

Anonüümne ütles ...

see sama on mul tartus ka. see sõprade asi. või noh õigemnini siin polegi kedagi. positiivne pool on vähemalt see, et olen avastanud kui lõbus mul iseendaga on. tuleb vist kasuks.

Liinalend

Elo ütles ...

Eks see ole vist aja küsimus. Endaga on ka muidugi tore.

Maikeen, sa ju tead, et ma sind ei mõelnud!

Kirjasvig ütles ...

Iseendaga...
ärge rääkigegi!
Mul on vist ikka nii võimas sisemine dialoog, et ma pole end siiamaani siin erakluses yksinda tundnud.

Elo ütles ...

Eglet vist üle ei trumpa.
Mõnes mõttes.
Või ei.
Ma ei tulnud siia üksi olema.
Sa läksid üksi olema.