pühapäev, jaanuar 18

Jou.

Pole ammu ühtegi mida-ma-nüüd-siis-täna-tegin postitust teinud. Siit tuleb üks.
Ma alustan reedest. Plaanisin reede õhtu küll maha vedeleda ja raamatut lugeda, kuid Mari-Liis helistas ja küsis, mida ma Brasiilia restoranist arvaksin. Nimelt tema jõukas sõber jõukast (kellega olime eelmisel reedelgi koos olnud) kutsus meid brasiilia toidukultuuriga tutvuma. Sõime mägede viisi kõiksugust liha kõiksugustel erinevatel valmistamisviisidel. Mul pole õrna aimugi, mis koera, hobuse ja jõehobu kehaosi ma sõin, aga peaaegu kõik maitsesid hästi. Ma valisin ühe kummalise, aga kohutavalt maitsva magustoidu, kuid kuna ma täpselt ei tea, millest see koosnes, ei oska ma seda jällegi kirjeldada. Peale jõime midagi, mis sarnanes mojitole. Peale ümmarguseks söömist võtsime takso ja sõitsime kusagile nurga taha. See oli baar-klubi, mis on teada ainult kohalikele notting-hilllastele ja sissepääsuks peab olema liige. Muusika oli muidugi nagu klubides ja koht argipäevaselt galerii, mis digimuutub reedeti-laupäeviti pidumekaks. Mitte midagi erilist, aga sai totaka muusika saatel hüpatud-karatud. Kolme ajal kukkusin rampväsinult taksost voodisse.
Üritasin magada, kuid väljas oli paras torm, vihm peksis vastu akent ja tuul ulus ümberringi ning muretsesin unesegaselt, kuidas ma järgmine päev sellise mäsuga küll mööda linna ringi jooksen. Hommikul oli ilm keeranud tagasi päikeseliseks kevadeks, jättes mulle kahtluse, et ehk nägin kõike seda tormi ja möllu unes. Olin kohutavalt hiljaks jäämas ning jooksin bussipeatusesse, kus esialgu polnud midagi tulemas. Hallipäine onu istus pingil, jalutuskepp käes, ja vilistas rõõmsameelselt, kui mina närviliselt ühelt jalalt teisele tammusin ja iga kümne sekundi tagant kella vaatasin.
Hallipäine onu:
Kevad minu bussipeatuses:

Muidugi ei vedanud mul metroodega samuti. Ühest metroost teise metrooliini juurde joostes tuli välja, et see on täna kinni. Võtsin oma kapsastunud metrooplaani, mille Maiken mulle kunagi ammu andis, lahti ja hakkasin paanikaliselt uut teed otsima. Nähes minu kärsitust, tuli tube´ionu minu juurde, et mind aidata, ühe sekundiga võttis ta mult mu rebenenud plaani ja ütles "Yours looks like shit, I´ll give you a new one." Ma ei ole siiani kindel, kas ta tõesti sellist sõnavara kasutas, aga tol hetkel mul polnud aega pikemalt mõelda selle peale. Metroost välja joostes, ühes käes minu hommikusöök ehk banaan ja teises Londoni kaart, hakkasin turistidevoolust läbi jooksma. Rahvamassi vahel jooksmise, kaardivaatamise ja banaanisöömise vahepeal leidis siiski mu tähelepanu kevadpäikeseline Thames, teisel pool jõge paistvad parlamendihooned ühes Big Beniga, värvitud nägudega lõugavad-hüppavad-trikitavad turistide rahapüüdjad, massides turistid ise ning nende vahel teed leida püüdvad hommikujooksjad. Muidugi lõpetasin ma kusagil hoopis teises kohas planeeritud sihtmärgist. Lõpuks, pooletunnise hilinemisega, kohale jõudes tuli välja, et üritus oli ära jäänud. Nördimuse asemel olin hoopis äraütlemata õnnelik, et ma siiski ei jäänudki piinlikult hiljaks. Lisaks nüüd sain ma minna hoopis Camdenisse kuulama loengut pealkirjaga "The Untold Story of the Jews Harp" by Michael Wright. Loengus sain ma muidugi targemaks, aga eelkõige teada, et ma ei oska parmupilli kohe üldse mitte. Ülimalt parmupillikirgliku härra üks esimesi lauseid oli, et tehnika võib selgeks õppida 15 minutiga, aga mängima 25 aastaga. Saal muheles, aga lõuad olid kõigil põrandani, kui ta mängima hakkas. Minu lõug oli kusagil keldris. See ei olekski nagu parmupill, mida ta mängis. Ma tean, et parmupilliga saab viise kinni püüda, aga nõnda puhtalt ja selgelt nagu tema seda tegi, pole ma kunagi kedagi kuulnud. Peale tohutu huvi parmupillide vastu ta muidugi ka kogub neid. Pärastpoole, vaadates minu oma üle, oskas ta ainult kiita seda Eesti härrat, kes neid valmistab ning avaldas soovi endalegi üks selline minu kaudu saada oma kontakti jagades ja Oxfordi (parmupilli)üritustele meelitades.
Ostsin Mari-Liisile sünnipäevakingi ja hakkasin koju reisima. Kodus magasin tunnikese ja lippasin siis Mari-Liisile bussile vastu. Tegime kartuliputru ja hakklihakastet! Musta leiba oli ka.
Pühapäeva hommikul jooksin hilinenult Ida-Londonisse ameerikasõbraga kohtuma. Mulle meeldib Ida, sest see ei ole nii klantsitud. Tavainimese käsi on seinale midagi jätnud ning majad näevad välja nagu inimesed seal päriselt sees elaksid, mitte ei avasta maja taha minnes, et tegemist oli ainult läikiva esipaneeliga. Käisime Brick Lane´il kirbukal ja vantsisime igal pool ringi. Leidsime vist ka kõige vaiksema koha Londonis. Käisime india restoranis. Idas on need odavad restoranide kohta, pluss väga sõbralik kodune teenindus ning menüüst ei suuda leida seda parimat, sest valik on nii suur. Ben on naljakas, tal on banaani vastu allergia, mille tulemusena hakkab ta suu sügelema, aga üle kõige armastab ta justnimelt banaane. Naljakas on ta sellepärast, et sellest hoolimata tellis ta endale toidu, kus kaste sisaldas enamjaolt banaani. Lõpetasime päeva filmi "Che"-ga. Koju jõudsin rampväsinuna ning täielikult laostununa. Materiaalselt.

2 kommentaari :

Kati ütles ...

Ohh, kui tore! Ma oleks isegi tahtnud seal parmupilliloengul olla:)

Maiken ütles ...

Enne kui j6udsin "yours looks like shit'ini", tahtsin just kysida, et miks sa uut ei v6ta :)