Esmaspäev, mai 11

Mees soost.

Laupäeval, tehes Riinale Londoni turismiringi, muutusin ise samuti selliseks ning hakkasin aga klõpsutama.
Ma mõtlen, et on ikka traditsioonid, mis panevad halle, kergelt abikaasa maitsvatest õunapirukatest rasvunud vanamehi pähe viskama kunstlilledega kaunistatud kübara ja kätte haarama valged linikud ning siis neid rahva sekka lõõtsade ja vilepillide saatel kekslema viivad.
Tants meid tulevikku viib.













Pühapäeval käisin Brick Lane'il üle pika aja. Võrreldes talvega oli seal palju muutunud. Päike meelitab ka kõige rängema lsd laksu all trummipoisid õue hõbedat teenima ning vaeseid boho-rasta-hipitudengeid oma kulunud hilpe müüma. Õhus oli seda suvetuttavlikku alkoholi ning muru lõhna. Ufopanni kõlistavast poisist sammud eemal teeb muusikat torukübaraga Jimi Hendrix, temast eemal juba kitarri ja akordioni duo, sealt edasi juba džembeistid kuni tänav otsa saab. Sellest Jimist niipalju, et ta on nagu Brick Lane'i sümbol. Ta on alati seal, oma jalgadega trumme tagumas, kätega kitarri tinistamas ja suuga laulmas või suupilli mängimas. Ja alati on ta ümbritsetud vaimustunud inimmassist, kes kaasa tantsivad või niisama kuulavad (oleneb kellaajast ja joobumuse astmest).





















































Naine soost ei kõla nii hästi.

1 kommentaar :

Anonüümne ütles ...

mmm tundub nii päädsegiajavalt hää :) värviline elu sul seal pagan. inimeste segasummasuvila, eestlaste üheülbalisus sinna kõrvale siis..