Täna kõndis majast mööda sadade kottidega mustanahaline mammike, kes laulis valjult üle tänava "GOD ONLY KNOWS WHAT I'D BE WITHOUT YOUU..." Kusagil paar hoovi edasi hüüdis keegi meeshääl laulule juurde "YEAAA, UHUUU-UUUU!"
Koju sõitsin täna öösel bussijuhiga, kes uste avanedes tuli uksele, pani käe puusa ja vaatas rõõmsalt kõiki seisjaid ning ütles "Yeah, I know I'm a bit late, sorry about that, yeeeeaaaaaahiuuuuuuuuuuu" ning jooksis huilates üle tee poodi. Rahvas läks siis oma südametunnistuse järgi bussi makstes või siis mitte. Sõidu ajal tegi ta meile korra isikliku kontserdi huilates mikrofoni jälle ning tagudes millegagi rütmi juurde.
Kui ma öösel kusagil inimtühja tänava peal uimerdan ja mulle tuleb vastu 2,3,4 kahtlase välimusega mustanahalist tüüpi, hakkan ma alati mõtlema, et huvitav, kuidas nad täpselt mu ära hakivad ja kas hakivad või äkki jätavad seekord ellu. Kuid enamasti on nad öelnud lihtsalt "Hello beautiful!" või muud sarnast. Ilma mingi tagamõtteta.
London on kokku pandud paljudest pisikestest armsatest asjadest.
Aga homme pakin asjad ja...
huuh
MITTE ÜHTEGI MAKARONI JUUSTUGA ENAM!
kolmapäev, juuli 29
neljapäev, juuli 9
Põfffff.
Hingab sisse.
Tere. Mul on lihtsalt nii igav. Niiiiiii igav. Vaheaeg on, mis tähendab, et ma pean poistega päevad läbi majas istuma ja lihtsalt EKSISTEERIMA. Selle tulemusena lammutasin oma kunagi õmmeldud viikingmütsi uuesti lahti, pesin veranda klaasukse ja aknad ära, koristasin köögikappe, tegin jalavanni, sorteerisin oma riided ära (mis läheb siinsele charityle ja millised esemed tarin koju tagasi). Kuna ma saatsin oma raamatud juba Eestisse ära, lappan aeg-ajalt poiste raamaturiiulist näpatud Potterit ning vahel ühte Maikeni raamatut. Voodi alt leitud punase küünelakiga värvisin oma varbaküüned ära, vaatan oma varbaid nagu võõrkehi ja ma pakun, et nende tunded on samad. Siis rääksisin Maikeniga telefonis 50 minutit. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas on kätte jõudnud juba neljapäev. Ma elan ainult nädalavahetuste nimel. Ja nädalavahetused on toredad. See laupäev sattusime kambaga juhuslikult Aivari töö juurde, kus meile hakati aga tasuta (täidetud) veiniklaase ette laduma. Kui tööpäev läbi saab, ei pea ju ometi koju minema, vaid saab lõpuks ise tarbima hakata. Sealt läksime Maaritit tema eksi juurest välja kolima. Meie plaan oli minna ja võtta Maariti asjad enne, kui tema eks töölt koju jõuab. Kuid tema meheke oli seda kuuldes eluspurti teinud, et enne meid sinna jõuda. Kuid seda ta ei oodanud, et Maarit abiväega saabub. Edasiseks selgituseks, Maariti eksi näol on tegemist ITAALLASEGA. Palju nuttu, hala, kisa, palumisi. Peale, võibolla oli see tund, võibolla ainult pool, igatahes tundus see ajastuna, otsustasime üles minna ja stseenitseva härra jama lõpetada ning pakkima hakata. Sellest tekkis järgmine skandaal ning jaapanlastest naabrid kõrvaltoas olid kogu seebiooperist äärmiselt jahmunud. Möödus veel paar ajastut ning me saime hunniku kottide ja hiiglasliku kohvriga tulema ning jätsime härra pisaraid pühkima. Enne metroo peale minekut ostsime eestlaslikult suure töö tasuks kamba peale ühe pudeli kaasa. Sohos, Maariti ja Aivari uues elupaigas, ei olnud just kõige lihtsam kõigi nende pottide ja pannidega manööverdada. Nimelt päeval oli toimunud hiiglaslik geiparaad ning teadagi, kuhu kõik need geid õhtuks pidutsema maabuvad. Olles end võidukalt korterisse murdnud ja esimesest vaimustusest üle saanud, läksime veel Maikeni ja Olliega hiinakasse take-awayd haarama ning edasi oli lebo ja meeldivad jutuajamised eesti-inglise segamini.
*Siia tuleb illustreeriv pilt, kui Maiken lõpuks pildid netti üles paneb.*
Nüüd ma olen vahepeal poest pool kilo herneid ostnud ning poole nendest hävitada jõudnud. Samuti on elekter ära käinud 15 minutiks. Viskan jalad seinale ja hakkan Triakel'it kuulama. Kui põnevalt rootsi keel ikka kõlab.
Hingab välja.
Muide, siin on pihlakad juba mõnda aega valmis. Imelik tunne on see. Justkui suvi saaks juba läbi.
Hingab uuesti välja.
Tere. Mul on lihtsalt nii igav. Niiiiiii igav. Vaheaeg on, mis tähendab, et ma pean poistega päevad läbi majas istuma ja lihtsalt EKSISTEERIMA. Selle tulemusena lammutasin oma kunagi õmmeldud viikingmütsi uuesti lahti, pesin veranda klaasukse ja aknad ära, koristasin köögikappe, tegin jalavanni, sorteerisin oma riided ära (mis läheb siinsele charityle ja millised esemed tarin koju tagasi). Kuna ma saatsin oma raamatud juba Eestisse ära, lappan aeg-ajalt poiste raamaturiiulist näpatud Potterit ning vahel ühte Maikeni raamatut. Voodi alt leitud punase küünelakiga värvisin oma varbaküüned ära, vaatan oma varbaid nagu võõrkehi ja ma pakun, et nende tunded on samad. Siis rääksisin Maikeniga telefonis 50 minutit. Ja mul pole õrna aimugi, kuidas on kätte jõudnud juba neljapäev. Ma elan ainult nädalavahetuste nimel. Ja nädalavahetused on toredad. See laupäev sattusime kambaga juhuslikult Aivari töö juurde, kus meile hakati aga tasuta (täidetud) veiniklaase ette laduma. Kui tööpäev läbi saab, ei pea ju ometi koju minema, vaid saab lõpuks ise tarbima hakata. Sealt läksime Maaritit tema eksi juurest välja kolima. Meie plaan oli minna ja võtta Maariti asjad enne, kui tema eks töölt koju jõuab. Kuid tema meheke oli seda kuuldes eluspurti teinud, et enne meid sinna jõuda. Kuid seda ta ei oodanud, et Maarit abiväega saabub. Edasiseks selgituseks, Maariti eksi näol on tegemist ITAALLASEGA. Palju nuttu, hala, kisa, palumisi. Peale, võibolla oli see tund, võibolla ainult pool, igatahes tundus see ajastuna, otsustasime üles minna ja stseenitseva härra jama lõpetada ning pakkima hakata. Sellest tekkis järgmine skandaal ning jaapanlastest naabrid kõrvaltoas olid kogu seebiooperist äärmiselt jahmunud. Möödus veel paar ajastut ning me saime hunniku kottide ja hiiglasliku kohvriga tulema ning jätsime härra pisaraid pühkima. Enne metroo peale minekut ostsime eestlaslikult suure töö tasuks kamba peale ühe pudeli kaasa. Sohos, Maariti ja Aivari uues elupaigas, ei olnud just kõige lihtsam kõigi nende pottide ja pannidega manööverdada. Nimelt päeval oli toimunud hiiglaslik geiparaad ning teadagi, kuhu kõik need geid õhtuks pidutsema maabuvad. Olles end võidukalt korterisse murdnud ja esimesest vaimustusest üle saanud, läksime veel Maikeni ja Olliega hiinakasse take-awayd haarama ning edasi oli lebo ja meeldivad jutuajamised eesti-inglise segamini.
*Siia tuleb illustreeriv pilt, kui Maiken lõpuks pildid netti üles paneb.*
Nüüd ma olen vahepeal poest pool kilo herneid ostnud ning poole nendest hävitada jõudnud. Samuti on elekter ära käinud 15 minutiks. Viskan jalad seinale ja hakkan Triakel'it kuulama. Kui põnevalt rootsi keel ikka kõlab.
Hingab välja.
Muide, siin on pihlakad juba mõnda aega valmis. Imelik tunne on see. Justkui suvi saaks juba läbi.
Hingab uuesti välja.
laupäev, juuli 4
(unetud ööd.)
Kui ma saaksin ühe päeva nähtamatu olla...
hakkaks see pervert salaja inimesi pildistama.
sellel pildil sümpatiseerib mind see väike poiss maas.
hakkaks see pervert salaja inimesi pildistama.
sellel pildil sümpatiseerib mind see väike poiss maas.
pühapäev, juuni 28
Põhv.
Tääg: PJ, Maiken
Zegaduzez elame.
Häv ju höörd, Maikel Džäkson iz ded x10 872 sellel nädalavahetusel. See vist oligi tema comeback, sest kõikides klubides, pubides, raadiotes on ta jälle kuum kaup.
laupäev, juuni 20
neljapäev, juuni 18
.
Käisin õhtul oma pargis. Hämar oli. Muru oli nii, nii palju ja kõik see oli ainult minu päralt. Siis hakkas vihma sadama. Viskasin hundirattaid ja tundsin end nii väikesena. Muru oli lihtsalt nii palju!
pühapäev, juuni 14
Dublinist
Juba ammu oleks aeg kirja panna minu ja Maikeni 6-7 juuni nädalavahel peetud puhkusereisi südantsoojendavad mälestused.
Mõned kuud tagasi võtsime plaaniks minna kusagile kaugemale kui 100 km raadiust Londonist. Võtsime vallutamiseks Dublini. Lend oli meil laupäeva varavarahommikul, mis tähendas, et minu äratus oli juba kell 2 öösel. Lennujaamas algasid meie vahvad seiklused. Nimelt oli meie lennu väljaprindiga mõned probleemid, mis tähendas, et me pidime hiiglaslikus järjekorras seisma, et üldse kuhugile edasi pääseda. Seal vadistades heitsin pilgu meie paberitele ning imelisel moel oli koha peal, kus meie arvates seisis lause gate opens, hoopis gate CLOSES. Ehk siis 10 minuti pärast. Šokk ja ajusurm ning siis hakkas pihta trügimine, et oma boarding passid kätte saada. Spurt turvaväravate juurde, jälle vabandused "meieväravsuletakse5minutipärastkasmevõimepalunpalunpalunettetrügida?", paanika-paanika-paanika, jooks edasi, Maiken sokkides ja jalanõud käes, kuni ma avastan, et jätsin ühe Maikeni koti maha, jooksin tagasi ja jätkasime oma takistusjooksu läbi rahvamassi teise lennujaama otsa. Olles 10 minutit sulgemisajast üle, jõudsime näost punastena kohale ja üllatuseks avastasime ees hoopis järjekorra. St inimesi veel lennukile ei lastud. Nägime suht napakad paanitsejad välja, aga me jõudsime, edasi tulgu või veeuputus, Iirimaale me läheme!
Midagi veeuputuse taolist me ka saime - Dublini lennujaamast väljudes said mu jalad minutitega märjaks ja lirtsuvaks.
Entusiastlikult kesklinna jõudes sai meie esimeseks küsimuseks, kas see ongi kesklinn? (Linnavurled.) Siis otsisime suvalise koha, kus hommikusööki nautida, vaatasime aknast neid väheseid inimesi, kes sellise ilmaga väljas askeldasid ning mina vajasin kohvilaksu, et peale magamata ööd päev õhtuni vastu pidada.
Vihm tugevnes, meie, eesotsas jalgadega, saime aina märjemaks, külm hakkas end aina enam tunda andma. Tuul pööras alalõpmata meie vihmavarjusid pahupidi ning vastu tuult rühkides midagi peale jalgealuse ei näinud. Leidsime oma hetkeseisundit ideaalselt kirjeldava poe:
Meie turismindus kujunes hoopis leia-dublinist-kõige-odavamad-kummikud aktsiooniks. Peale pikki otsinguid otsustasime Primarki moodi poe Kõige Koledamate Kummikute kasuks. 10 eurot. Lonkisime siis Mäki wc-sse oma kummikuid katsetama, sokke vahetama, soojenema, kuivenema.
Kõige Koledamad Kummikud ja nendest tulenev kuiv tunne jalgades parandasid meie meeleolu ja me tulevik näis kõigest olenemata helgem. Kuigi meil polnud öömaja. Niisiis:
Sellest midagi välja ei tulnud - õue jõudes pühkis tuul sildi tagurpidi ja märg tegi oma laastava töö. Pealegi inimesi oli tänavatel vähe. (Või siis nägime me oma kummikutega kohe eriti koledad välja.)
Otsustasime bussi võtta ja nõnda Dublinit avastada. Muidugi ei saanud seegi nii lihtne olla - lennujaamas oli hallipäine tädike meile müünud katkise päevakaardi, või nagu üks bussijuht lausa ütles, fake'i. Vihale ajas ikka küll, kuid lahke bussijuht lubas meid, kahte märga nartsu, siiski bussile. Peale mõnda aega bussiturismi, leidsime tee tagasi kesklinna, et seal oma bussikaart kehtiva vastu välja vahetada. Järgmine bussionu ära räägitud, saime kesklinna, panime veidi mööda ja rühkisime mööda tänavaid tagasi, ikka endiselt vastu tuult ja vihma. Minu vihmavari oli juba parajalt katki pidevast tagurpidi lendamisest kuni mul üle viskas ja salli endale ümber mässisin nõnda, et ainult silmad välja paistsid. Bussipiletitemaja juurde jõudes selgus, et asutus suleti kell 2 päeval!!!(!!!!) Ukse peal oli ka üks lootustandev silt, mis juhatas meid tuldud teed pidi TAGASI minema ning sealt ühele kõrvaltänavale, kust abi leida. Frustreerunult Dublinit needes-ropendades-vandudes rühkisime tagasi, leidsime selle kõrvaltänava, kõndisime lõdisedes tühja tänava lõppu, kust leidsime ühe väikese putka-auto. Püüdsime putkas soojas istuvale härrale läbi vihma ja tuule seletada, mis meie piletiga viga on, kuid härra jäi üsna ükskõikseks ja seletas, mida me juba teame - bussipiletitemaja on kinni. Ma läksin niii närvi, et kõndisin lihtsalt eemale, et mitte seda härrat roppustega üle katta. Maiken püüdis veel temaga suhelda, aga härral oli üsna ükskõik. Hakkasime kahekesi needes jälle tagasi kõmpima. See oli vast meie kõige mustem hetk. Maiken rühkis siis eespool ja mina jäin tahapoole, kui nägin seinal ühte värvilist graffitit, mis teatas, et "It's going to be a lovely day today!". See oli nii absurdne, et ma hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma. Maiken tuli tagasi ja vaatas, mida ma naeran kuni meil mõlemil kõhud kõveras olid. Naersime ja kommenteerisime selle sarkastilise sõnumi üle pikka aega ning jätkasime oma lootusetut teekonda helgemas tujus. Otsustasime Ballymun'is (no on nimi!!) hotellitoa võtta, aga enne seda ostsime poest trööstiks alkoholi ja kosutuseks süüa. Rääkisime jälle bussijuhi pehmeks ja jõudsime Ballymun'i linnaossa. Loomulikult tuli hotellitoa saamisega jama. Peale tund aega võtnud sahmerdamisi, kohalikku interneedust kasutades ja Maikeni ema krediitkaardi abiga (aitäh!) saime endale toa. Vähemalt sellega saime rohkemgi kui rahul olla:
Kui olime piisavalt kosunud ning haavu lakkunud, tegime tutvust kohaliku ümbrusega. Aknast nägime Tescot ning plaanisime seal toiduvarusid täiendada. Kogu kant nägi välja nagu mõni väike Poola linnake.
Meie plaanitud Shopping Centre osutus hoopis mahajäetuks. Nõukaaegse välimusega hoone ukse ees rippus jõulukaunistus ning suitsev kanalisatsiooniauk eritas keedetud seanaha laadset hõngu.
Õhtu möödus heatujuliselt. Terve päeva päästis meie oskus asja naljaga võtta. Kogu oma katkise vihmavarju all veedetud päeva jooksul suutsime me ropendamise kõrval naerda ja irooniliselt oodata, mis VEEL nihu võiks minna. No meie olime lõpuks valmis taevast kasvõi konnasid püüdma.
Nagu kiuste, tuli peale tormi järgmine hommik päike välja. Oli küll jahe ja endiselt tuuline, aga keda see heidutab. Tänavatel olid inimesed! Ja meie nägime oma totakate kummikutega
napakad välja. Ostsime ketsid.
Veiseid kohtasime.
Jalutasime ja turismisime ringi kuni otsustasime, et sõidame mere äärde! Londonlastena pole merd ajastuid näinud. Oma uue ja töötava päevapiletiga saime siis randa ja...mida polnud oli meri. Mõõn oli mere kaugele-kaugele viinud, silmi kissitades sai sealt kaugelt näha liikuvaid laineharjasid. Nautisime siis promenaadi:
Mererand nähtud, nautisime tänaval ühte ansamblit ning siis astusime sisse iiri pubisse, kus ühes nurgas kolm meest viiuli, vilepilli, kitarri ja lauluhäälega kõrvu paitasid ja kohustuslikku Guinnessi õlle alla aitasid libistada. Siis lennujaama ja ööseks koju.
Mõned kuud tagasi võtsime plaaniks minna kusagile kaugemale kui 100 km raadiust Londonist. Võtsime vallutamiseks Dublini. Lend oli meil laupäeva varavarahommikul, mis tähendas, et minu äratus oli juba kell 2 öösel. Lennujaamas algasid meie vahvad seiklused. Nimelt oli meie lennu väljaprindiga mõned probleemid, mis tähendas, et me pidime hiiglaslikus järjekorras seisma, et üldse kuhugile edasi pääseda. Seal vadistades heitsin pilgu meie paberitele ning imelisel moel oli koha peal, kus meie arvates seisis lause gate opens, hoopis gate CLOSES. Ehk siis 10 minuti pärast. Šokk ja ajusurm ning siis hakkas pihta trügimine, et oma boarding passid kätte saada. Spurt turvaväravate juurde, jälle vabandused "meieväravsuletakse5minutipärastkasmevõimepalunpalunpalunettetrügida?", paanika-paanika-paanika, jooks edasi, Maiken sokkides ja jalanõud käes, kuni ma avastan, et jätsin ühe Maikeni koti maha, jooksin tagasi ja jätkasime oma takistusjooksu läbi rahvamassi teise lennujaama otsa. Olles 10 minutit sulgemisajast üle, jõudsime näost punastena kohale ja üllatuseks avastasime ees hoopis järjekorra. St inimesi veel lennukile ei lastud. Nägime suht napakad paanitsejad välja, aga me jõudsime, edasi tulgu või veeuputus, Iirimaale me läheme!
Midagi veeuputuse taolist me ka saime - Dublini lennujaamast väljudes said mu jalad minutitega märjaks ja lirtsuvaks.
Entusiastlikult kesklinna jõudes sai meie esimeseks küsimuseks, kas see ongi kesklinn? (Linnavurled.) Siis otsisime suvalise koha, kus hommikusööki nautida, vaatasime aknast neid väheseid inimesi, kes sellise ilmaga väljas askeldasid ning mina vajasin kohvilaksu, et peale magamata ööd päev õhtuni vastu pidada.
Vihm tugevnes, meie, eesotsas jalgadega, saime aina märjemaks, külm hakkas end aina enam tunda andma. Tuul pööras alalõpmata meie vihmavarjusid pahupidi ning vastu tuult rühkides midagi peale jalgealuse ei näinud. Leidsime oma hetkeseisundit ideaalselt kirjeldava poe:
Meie turismindus kujunes hoopis leia-dublinist-kõige-odavamad-kummikud aktsiooniks. Peale pikki otsinguid otsustasime Primarki moodi poe Kõige Koledamate Kummikute kasuks. 10 eurot. Lonkisime siis Mäki wc-sse oma kummikuid katsetama, sokke vahetama, soojenema, kuivenema.
Kõige Koledamad Kummikud ja nendest tulenev kuiv tunne jalgades parandasid meie meeleolu ja me tulevik näis kõigest olenemata helgem. Kuigi meil polnud öömaja. Niisiis:
Sellest midagi välja ei tulnud - õue jõudes pühkis tuul sildi tagurpidi ja märg tegi oma laastava töö. Pealegi inimesi oli tänavatel vähe. (Või siis nägime me oma kummikutega kohe eriti koledad välja.)
Otsustasime bussi võtta ja nõnda Dublinit avastada. Muidugi ei saanud seegi nii lihtne olla - lennujaamas oli hallipäine tädike meile müünud katkise päevakaardi, või nagu üks bussijuht lausa ütles, fake'i. Vihale ajas ikka küll, kuid lahke bussijuht lubas meid, kahte märga nartsu, siiski bussile. Peale mõnda aega bussiturismi, leidsime tee tagasi kesklinna, et seal oma bussikaart kehtiva vastu välja vahetada. Järgmine bussionu ära räägitud, saime kesklinna, panime veidi mööda ja rühkisime mööda tänavaid tagasi, ikka endiselt vastu tuult ja vihma. Minu vihmavari oli juba parajalt katki pidevast tagurpidi lendamisest kuni mul üle viskas ja salli endale ümber mässisin nõnda, et ainult silmad välja paistsid. Bussipiletitemaja juurde jõudes selgus, et asutus suleti kell 2 päeval!!!(!!!!) Ukse peal oli ka üks lootustandev silt, mis juhatas meid tuldud teed pidi TAGASI minema ning sealt ühele kõrvaltänavale, kust abi leida. Frustreerunult Dublinit needes-ropendades-vandudes rühkisime tagasi, leidsime selle kõrvaltänava, kõndisime lõdisedes tühja tänava lõppu, kust leidsime ühe väikese putka-auto. Püüdsime putkas soojas istuvale härrale läbi vihma ja tuule seletada, mis meie piletiga viga on, kuid härra jäi üsna ükskõikseks ja seletas, mida me juba teame - bussipiletitemaja on kinni. Ma läksin niii närvi, et kõndisin lihtsalt eemale, et mitte seda härrat roppustega üle katta. Maiken püüdis veel temaga suhelda, aga härral oli üsna ükskõik. Hakkasime kahekesi needes jälle tagasi kõmpima. See oli vast meie kõige mustem hetk. Maiken rühkis siis eespool ja mina jäin tahapoole, kui nägin seinal ühte värvilist graffitit, mis teatas, et "It's going to be a lovely day today!". See oli nii absurdne, et ma hakkasin lihtsalt kõva häälega naerma. Maiken tuli tagasi ja vaatas, mida ma naeran kuni meil mõlemil kõhud kõveras olid. Naersime ja kommenteerisime selle sarkastilise sõnumi üle pikka aega ning jätkasime oma lootusetut teekonda helgemas tujus. Otsustasime Ballymun'is (no on nimi!!) hotellitoa võtta, aga enne seda ostsime poest trööstiks alkoholi ja kosutuseks süüa. Rääkisime jälle bussijuhi pehmeks ja jõudsime Ballymun'i linnaossa. Loomulikult tuli hotellitoa saamisega jama. Peale tund aega võtnud sahmerdamisi, kohalikku interneedust kasutades ja Maikeni ema krediitkaardi abiga (aitäh!) saime endale toa. Vähemalt sellega saime rohkemgi kui rahul olla:
Kui olime piisavalt kosunud ning haavu lakkunud, tegime tutvust kohaliku ümbrusega. Aknast nägime Tescot ning plaanisime seal toiduvarusid täiendada. Kogu kant nägi välja nagu mõni väike Poola linnake.
Meie plaanitud Shopping Centre osutus hoopis mahajäetuks. Nõukaaegse välimusega hoone ukse ees rippus jõulukaunistus ning suitsev kanalisatsiooniauk eritas keedetud seanaha laadset hõngu.
Õhtu möödus heatujuliselt. Terve päeva päästis meie oskus asja naljaga võtta. Kogu oma katkise vihmavarju all veedetud päeva jooksul suutsime me ropendamise kõrval naerda ja irooniliselt oodata, mis VEEL nihu võiks minna. No meie olime lõpuks valmis taevast kasvõi konnasid püüdma.
Nagu kiuste, tuli peale tormi järgmine hommik päike välja. Oli küll jahe ja endiselt tuuline, aga keda see heidutab. Tänavatel olid inimesed! Ja meie nägime oma totakate kummikutega
napakad välja. Ostsime ketsid.
Veiseid kohtasime.
Jalutasime ja turismisime ringi kuni otsustasime, et sõidame mere äärde! Londonlastena pole merd ajastuid näinud. Oma uue ja töötava päevapiletiga saime siis randa ja...mida polnud oli meri. Mõõn oli mere kaugele-kaugele viinud, silmi kissitades sai sealt kaugelt näha liikuvaid laineharjasid. Nautisime siis promenaadi:
Mererand nähtud, nautisime tänaval ühte ansamblit ning siis astusime sisse iiri pubisse, kus ühes nurgas kolm meest viiuli, vilepilli, kitarri ja lauluhäälega kõrvu paitasid ja kohustuslikku Guinnessi õlle alla aitasid libistada. Siis lennujaama ja ööseks koju.
reede, juuni 12
.
Elu on nii imelik. Nii imelik.
Ma ei mõelnud kordagi siia tulles selle peale, et kui kunagi lahkumine ette tuleb, peab end siinsetest inimestest lahti rebima. Hüvastijätt number üks on tehtud. Ma siiralt vihkan hüvastijätte. Selliseid, kus arvatavasti ei näe enam kunagi. Või siis 10+ aasta pärast kohmetunult.
Eile öösel ronisime üle sadade väravate Regent's parki ja kolasime ringi. Pardid, tiik ja paljad noormehed.
Ja täna on graafikus hunnik eestlasi.
Ja homme on meil siin igatahes jaanipäev!
Ma ei mõelnud kordagi siia tulles selle peale, et kui kunagi lahkumine ette tuleb, peab end siinsetest inimestest lahti rebima. Hüvastijätt number üks on tehtud. Ma siiralt vihkan hüvastijätte. Selliseid, kus arvatavasti ei näe enam kunagi. Või siis 10+ aasta pärast kohmetunult.
Eile öösel ronisime üle sadade väravate Regent's parki ja kolasime ringi. Pardid, tiik ja paljad noormehed.
Ja täna on graafikus hunnik eestlasi.
Ja homme on meil siin igatahes jaanipäev!
pühapäev, mai 31
põmmadi
Nii palju eestlasi on olemas.
Vedelesime terve pärastlõuna Hyde pargis kuni pimedus saabus ja me lina all kobaras sooja saades Suurt Vankrit avastasime. (Viru valge abiga muidugi.)
*hõkk*
Vedelesime terve pärastlõuna Hyde pargis kuni pimedus saabus ja me lina all kobaras sooja saades Suurt Vankrit avastasime. (Viru valge abiga muidugi.)
*hõkk*
Tellimine:
Postitused
(
Atom
)