I´ll shine your shoes

Michael teeb edusamme. Ta õppis täna hommikul ära ise endale kaussi krõbinate ja piima valamise. Tubli 12 aastase poisi pihta. (Tegelikult ma ei tea, mida ta kooliajal teha oskab, sest siis ma veel magan.)

Molly teeb edusamme. Ta on avastanud, et tal on saba. Nüüd ta keerleb nagu vurr mööda köögipõrandat ringi.
Mina ei tee edusamme. Põletan end kogu aeg ära. Kord nädalas poleerin dušinurga nupud läikima. IGA kord unustan ära kummale poole nuppu keerates (läikima nühkides) vesi valla pääseb. IGA kord saan suraka külma vett endale peale ja kõhutäie naerda (või suutäie vanduda, oleneb tujust). Aga kui ma end nüüd kokku võtan, siis ehk saan ma tulevikus ideaalseks (meeleheitel) koduperenaiseks-kodukanaks. Teeksin une pealt makarone juustuga.

________

Igal pool on jõulupaanika. Oxford Streedile autoga liiklema ei pääse. Ma olen vältinud seda kohta alates detsembrist. (Välja arvatud üks õhtu kui Mari-Liisiga sealt bussiga läbi sõitsime ja kust ma selle ülemise pildi liikluskeerises teha suutsin.) Üles on pandud ajutised uisuväljad, isegi suvalises teise ringi pudipadipoes hiilivad salakavalalt ringi valgeks võõbatud nägudega lapsi hirmutavad elfid, tänaval-metroodes musitseeritakse jõuluteemaliselt, ringi kõnnivad kolmemeetrised grimmitud politseinikud, rääkimata tavainimestest, kes panevad endale selga jõuluvanariided ja tülpinult metroos ajalehte loevad.

Kui see ostuhullus ja üleüldine paanika ära jätta, on vahel isegi jõulutunne.