.

Ma vist rahunesin jälle maha.
Mõneks ajaks.

Jou.

Pole ammu ühtegi mida-ma-nüüd-siis-täna-tegin postitust teinud. Siit tuleb üks.

Ma alustan reedest. Plaanisin reede õhtu küll maha vedeleda ja raamatut lugeda, kuid Mari-Liis helistas ja küsis, mida ma Brasiilia restoranist arvaksin. Nimelt tema jõukas sõber jõukast (kellega olime eelmisel reedelgi koos olnud) kutsus meid brasiilia toidukultuuriga tutvuma. Sõime mägede viisi kõiksugust liha kõiksugustel erinevatel valmistamisviisidel. Mul pole õrna aimugi, mis koera, hobuse ja jõehobu kehaosi ma sõin, aga peaaegu kõik maitsesid hästi. Ma valisin ühe kummalise, aga kohutavalt maitsva magustoidu, kuid kuna ma täpselt ei tea, millest see koosnes, ei oska ma seda jällegi kirjeldada. Peale jõime midagi, mis sarnanes mojitole. Peale ümmarguseks söömist võtsime takso ja sõitsime kusagile nurga taha. See oli baar-klubi, mis on teada ainult kohalikele notting-hilllastele ja sissepääsuks peab olema liige. Muusika oli muidugi nagu klubides ja koht argipäevaselt galerii, mis digimuutub reedeti-laupäeviti pidumekaks. Mitte midagi erilist, aga sai totaka muusika saatel hüpatud-karatud. Kolme ajal kukkusin rampväsinult taksost voodisse.
Üritasin magada, kuid väljas oli paras torm, vihm peksis vastu akent ja tuul ulus ümberringi ning muretsesin unesegaselt, kuidas ma järgmine päev sellise mäsuga küll mööda linna ringi jooksen. Hommikul oli ilm keeranud tagasi päikeseliseks kevadeks, jättes mulle kahtluse, et ehk nägin kõike seda tormi ja möllu unes. Olin kohutavalt hiljaks jäämas ning jooksin bussipeatusesse, kus esialgu polnud midagi tulemas. Hallipäine onu istus pingil, jalutuskepp käes, ja vilistas rõõmsameelselt, kui mina närviliselt ühelt jalalt teisele tammusin ja iga kümne sekundi tagant kella vaatasin.

Hallipäine onu:

Kevad minu bussipeatuses:

Muidugi ei vedanud mul metroodega samuti. Ühest metroost teise metrooliini juurde joostes tuli välja, et see on täna kinni. Võtsin oma kapsastunud metrooplaani, mille Maiken mulle kunagi ammu andis, lahti ja hakkasin paanikaliselt uut teed otsima. Nähes minu kärsitust, tuli tube´ionu minu juurde, et mind aidata, ühe sekundiga võttis ta mult mu rebenenud plaani ja ütles "Yours looks like shit, I´ll give you a new one." Ma ei ole siiani kindel, kas ta tõesti sellist sõnavara kasutas, aga tol hetkel mul polnud aega pikemalt mõelda selle peale. Metroost välja joostes, ühes käes minu hommikusöök ehk banaan ja teises Londoni kaart, hakkasin turistidevoolust läbi jooksma. Rahvamassi vahel jooksmise, kaardivaatamise ja banaanisöömise vahepeal leidis siiski mu tähelepanu kevadpäikeseline Thames, teisel pool jõge paistvad parlamendihooned ühes Big Beniga, värvitud nägudega lõugavad-hüppavad-trikitavad turistide rahapüüdjad, massides turistid ise ning nende vahel teed leida püüdvad hommikujooksjad. Muidugi lõpetasin ma kusagil hoopis teises kohas planeeritud sihtmärgist. Lõpuks, pooletunnise hilinemisega, kohale jõudes tuli välja, et üritus oli ära jäänud. Nördimuse asemel olin hoopis äraütlemata õnnelik, et ma siiski ei jäänudki piinlikult hiljaks. Lisaks nüüd sain ma minna hoopis Camdenisse kuulama loengut pealkirjaga "The Untold Story of the Jews Harp" by Michael Wright. Loengus sain ma muidugi targemaks, aga eelkõige teada, et ma ei oska parmupilli kohe üldse mitte. Ülimalt parmupillikirgliku härra üks esimesi lauseid oli, et tehnika võib selgeks õppida 15 minutiga, aga mängima 25 aastaga. Saal muheles, aga lõuad olid kõigil põrandani, kui ta mängima hakkas. Minu lõug oli kusagil keldris. See ei olekski nagu parmupill, mida ta mängis. Ma tean, et parmupilliga saab viise kinni püüda, aga nõnda puhtalt ja selgelt nagu tema seda tegi, pole ma kunagi kedagi kuulnud. Peale tohutu huvi parmupillide vastu ta muidugi ka kogub neid. Pärastpoole, vaadates minu oma üle, oskas ta ainult kiita seda Eesti härrat, kes neid valmistab ning avaldas soovi endalegi üks selline minu kaudu saada oma kontakti jagades ja Oxfordi (parmupilli)üritustele meelitades.

Ostsin Mari-Liisile sünnipäevakingi ja hakkasin koju reisima. Kodus magasin tunnikese ja lippasin siis Mari-Liisile bussile vastu. Tegime kartuliputru ja hakklihakastet! Musta leiba oli ka.

Pühapäeva hommikul jooksin hilinenult Ida-Londonisse ameerikasõbraga kohtuma. Mulle meeldib Ida, sest see ei ole nii klantsitud. Tavainimese käsi on seinale midagi jätnud ning majad näevad välja nagu inimesed seal päriselt sees elaksid, mitte ei avasta maja taha minnes, et tegemist oli ainult läikiva esipaneeliga. Käisime Brick Lane´il kirbukal ja vantsisime igal pool ringi. Leidsime vist ka kõige vaiksema koha Londonis. Käisime india restoranis. Idas on need odavad restoranide kohta, pluss väga sõbralik kodune teenindus ning menüüst ei suuda leida seda parimat, sest valik on nii suur. Ben on naljakas, tal on banaani vastu allergia, mille tulemusena hakkab ta suu sügelema, aga üle kõige armastab ta justnimelt banaane. Naljakas on ta sellepärast, et sellest hoolimata tellis ta endale toidu, kus kaste sisaldas enamjaolt banaani. Lõpetasime päeva filmi "Che"-ga. Koju jõudsin rampväsinuna ning täielikult laostununa. Materiaalselt.

Vahel kohe üldse ei joppa.

Ja vahel joppab kohe nõnda, et pilved hajuvad ja linnud hakkavad laulma.

Lünklik veidi

Vahtisin täna "hommikul" pearinglusega sooja teki all mööduvaid metroosid. Ronge. Üksikuid külmunud valgeid täppe sadas taevast.

Tänaval olid autod härmas. Möödusime kolmest seisvast motikast. Hakkasin keskmise peale naerma, oh antiik. Parempoolse mootorratta istmele oli rasvane smail joonistatud.

Mina: "Hee, keegi on smaili joonistanud."

M-L, hakkab naerma: "Sina tegid ju selle."

Mina: "?"

M-L naerab.

Reedeöine Notting Hill on ilusam taksost vaadatuna. N H on hetkel minu lemmik.

Kui mõni tahab suupilli ilusas karbis, siis mina sooviksin mängida suupilli. Karpi pole vaja.

Kaelkirjakud on vahvad loomad. Tunnen end vahel kaelkirjakuna. Eriti see viimane pilt. Google aitas mind.

:)

(Eba)graatsiline hüpe.

Kohver oli raske. See sisaldas 20 kilo head emakeelset kirjandust, musta leiba ja sprotte. Neist tundsin siin puudust. Jälle olen siin. Võtab natukene harjumist ja reede on nii kaugel. Veel igasugu asju tuli minuga kaasa, aga need ei ole kohvris ja füüsilist kaalu nad ei oma. Palju häid mälestusi ja üle pika aja nägemata inimesi. Rõõmsaks tegi meele, et paljudel neist läheb väga hästi.

Eestimaa möödus vähese une ja rohke rändamise all. Lõpptulemusena vanemaid eriti palju ei näinudki. Õde veel vähem, millest on kahju. Maal leidsin eest siiralt õnnelikud vanavanemad, et ma ikka nende juurde ka jõudsin. Seal vanaemale seletades, mis üritusele ma järgmiseks lippan, jutustas ta, kuidas tema nooruses õega (jala) naaberkülas tantsimas käis. Padespa(a)n(n)i sammud meenusid vanadesse jalgadesse, laulusõnad tulid lagedale. Kui ma asju pakkisin ja minema hakkasin sättima, purskas vanaema nutma. Mul läksid põlved nõrgaks, minu vanaema on kange seto naine, ta ei nuta kunagi. Välja arvata üks intsident, mida ma ise ei mäleta, krooni tulemise ajal, mis meile raske oli. Olin üksi koju lõunauinakut magama jäetud ja ärgates köögikapist kogu jahu-tatra-manna-hirsi-suhkru varud põrandale laiali valanud. Kui vanaema koju tuli, hakkas ta koledasti minuga tõrelema, mille peale mina nutma hakkasin. Siis võttis ta mu sülle ja hakkas samuti nutma. Seekord oli vähe teisiti, aga need sõnad, mida ta mulle ütles, tõid minulegi pisarad kurku. Järgmiseks ulgusin ma auto tagaistmel nutta, kui mu onu ja tema ossidest sõbrad omavahel tulevast peost rääkisid. Poolel teel Palli talu poole ma juba naersin osssõbra kommentaari peale lumisel külavaheteel "Oh, kus siin oleks äge driftida! Purjus peaga eriti!" Valdise talus oli Kerliiiii! Ja muud toredat rahvast, keda ma kas tundsin ainult nägupidi või ei tundnud üldse mitte. Ohpuu, segane, oli sinna Põlvast jala kõndinud. Tantstantstants. Laul. Kollektiivne Siimu laulma jõllitamine. Ja minupoolne Kerli "Põdralaulu" laulma, ee, rangelt soovitamine (viimast korda, ausõna). (Ning vastutasuks Kerli (ja Heiki) minu laulma, ee, pingsalt jõllitamine.)

Hätal lõugasime tüdrukutega saunalaval laulda jälle.
Poisid käisid laval ainult tähtsat juttu rääkimas.
Pillet nägin liiga vähe. Juttu nagu polekski saanud ajada.

Viikingitekülas oli jälle laul. Aga mitte nii palju, sest me kadusime ette baari kaarte taguma. Vanakaru ei ole mingi kitsi. Tegi minule, Liisile ja Pirtsile õlled välja ja peale selle pakkus aina oma suurt õllesarve meile. Öö pärl oli vist toanaabri B. unejutt mulle ja Agele.

Maiks tegi minu juures meile kokteile. Infrasaunas käisime ka. Tõmbenumber oli külmkapist ühe jääkuubiku kättesaamine.

Aastavahetus. Tantstantstants. Laul. Tantstants varahommikuni.
Maanteed röövida on juba hilja. Aga Jaan viis meid Kerli otsekohese küsimuse peale siiski ära.

Liinat nägin ka! Ta on sama kaalikamoos nagu ikka (väga heas mõttes!), ei ole see Tartu midagi muutnud.

Tini juures käisin. Viisin kommi ja teed. Nad on nii armsad. Just kolmekesi.

Kirkekirke, sinuga oli vahva! Väga! Reilender ja millimillimillimallikas. (Ebašenšuaalne.) Mis viis mind kogemata öömajale kohta, kus ma polnud sada aastat käinud. Nastja praadis halvaks läinud verivorste, mis ei olnudki väga halvad, kuigi nad olid poeomad.

Raul tahtis mulle veini sisse joota.

Kadri ja Maire on täiesti elus veel. Kaneelisaiad. Oo ja Saue kaubakeskus, oo, sinna mahub nüüd kasvõi terve Saue linn korraga poodlema ära.

Thoga muljetasime Šokolaadikohvikus. Hõõgvein ja šokolaadijook apelsinitükkidega.

Pühapäeva hommik oli selge. Nägin minnes aknast veel pikka aega unist laternavalguses Eestimaad.

Zef´i Decembre. Londonimaal olles olen kogu aeg vältinud Zefi kuulamast, sest see tegi meele nukraks. Need laulud on nii-iii ilusad ja geniaalsed. Kuigi nad käisid ainult ühes tantsuklubis, tuleb mulle neid siin kuulates alati tantsuigatsus peale.

Olen kirjutanud seda juba...kolm päeva, vahel juurde kirjutades, siis mitte viitsides, järgmiseks mõeldes, et midagi peab ju ikka rääkima. Nii ta selline hüppeline on. Või ehk las hapneb veel.

Mind hakkasid igasugused mõtted kummitama siia naasmisega. Täna makarone keetes ütles mulle midagi, et ma ei suuda siin vist oktoobrini olla. Rutiin on minu surm. Kui ma juba ula peale läksin, siis miks ainult ühte kohta. Aga ma olen nii loll ka, et mul pole südant oma lubadust murda. Aga aeg näitab.

Quo vadis, Elo?

I´ll shine your shoes

Michael teeb edusamme. Ta õppis täna hommikul ära ise endale kaussi krõbinate ja piima valamise. Tubli 12 aastase poisi pihta. (Tegelikult ma ei tea, mida ta kooliajal teha oskab, sest siis ma veel magan.)

Molly teeb edusamme. Ta on avastanud, et tal on saba. Nüüd ta keerleb nagu vurr mööda köögipõrandat ringi.
Mina ei tee edusamme. Põletan end kogu aeg ära. Kord nädalas poleerin dušinurga nupud läikima. IGA kord unustan ära kummale poole nuppu keerates (läikima nühkides) vesi valla pääseb. IGA kord saan suraka külma vett endale peale ja kõhutäie naerda (või suutäie vanduda, oleneb tujust). Aga kui ma end nüüd kokku võtan, siis ehk saan ma tulevikus ideaalseks (meeleheitel) koduperenaiseks-kodukanaks. Teeksin une pealt makarone juustuga.

________

Igal pool on jõulupaanika. Oxford Streedile autoga liiklema ei pääse. Ma olen vältinud seda kohta alates detsembrist. (Välja arvatud üks õhtu kui Mari-Liisiga sealt bussiga läbi sõitsime ja kust ma selle ülemise pildi liikluskeerises teha suutsin.) Üles on pandud ajutised uisuväljad, isegi suvalises teise ringi pudipadipoes hiilivad salakavalalt ringi valgeks võõbatud nägudega lapsi hirmutavad elfid, tänaval-metroodes musitseeritakse jõuluteemaliselt, ringi kõnnivad kolmemeetrised grimmitud politseinikud, rääkimata tavainimestest, kes panevad endale selga jõuluvanariided ja tülpinult metroos ajalehte loevad.

Kui see ostuhullus ja üleüldine paanika ära jätta, on vahel isegi jõulutunne.

Mari-Liisi ärasaatmine.

"You`re from Estonia?"
"Yes we are, do you know where it is? It´s in Africa."
"No, it´s in Eastern Europe, my friend has been there. Yes you are?"
"Where?"
"Estoonia."
"No."
"He´ s from Poland."
"Oh, so you´re from Africa too."
"No, I´m from Poland."
.
.
"Yeah, she´s crazy. She is going to Estonia in a hospital in few hours."
.
.
Bussipeatuses istus minu kõrval mees, kes luges raamatust peatükki "How to survive at school disco". Ta jalatalla küljes, mis oli üle põlve heidetud, kleepus üks suur vahtraleht. Ma hakkasin vahtralehe peale naerma. Ta võttis selle oma kinga küljest ära. Ma naersin mõnda aega edasi.
Blõh.

*hõkk*

Talv on vist

Olen natukene külma saanud, mis minu puhul on üsna ohhoo-nähtus. Aga no pole ime kui ma ärkan öösel lõdisedes üles kuna mu aken on vana ja seinad on külmad ja radikas surnud. Kui ta vahel ellu ärkab, siis ma kallistan teda.

Tikutopsi peale on kirjutatud DANGER - FIRE KILLS CHILDREN

Nagu hakkaks fotoblogiks muutuma juba

Käisin esimest korda päevavalgel oma kodupargis. See on nii suur, et olen õhtuti seal käies lausa ära eksinud ning kuulanud ärevalt iga krõpsatust, mis võib olla põõsas luurav rebane, kes sind õhtusöögiks soovib. Kas te teate, mis häält teevad rebased? See on kole!
Need samused repsid sealt pargist laulavad vahel öösiti tagahoovis mulle unelaulu.

"My boss said to follow you"

Laupäev Camdenis: